Meie kallis väike, suur poiss.

Aeg möödub nii kiiresti ja kui just sai meie armas pojake aastaseks, siis nüüd, tänase seisuga on ta siin maailmas elanud juba täpselt poolteist aastat. Ei saa olla paremat hetke, et olla natuke heldinud ja panna tema kohta kirja mõned olulised asjad, mis muidu nii kiiresti meelest lähevad..

Minu arvates iseloomustavad meie last kõige paremini sõnad: tegus ja asjalik. Alailma on tal pooleli oma tähtsad toimetused, mida ta suure innuga keskendunult teeb. Ja selle asemel, et oma mängunurkades mänguasjadega mängida, teeb tema pärisinimeste pärisasju, ainult natuke omamoodi ja hästi, hästi armsasti. Tema lahutamatuteks kaaslasteks on kindlasti lapp ja mopp. Kui laps on söömise lõpetanud, palub ta otsemaid lappi, et ise enda järelt kenasti laud puhtaks pühkida. Ja kui mõni sodi, veetilk vms peaks maha minema, tormab ta koheselt sahvrisse, haarab oma mopi ja asub hirmtähtsalt kahjusid likvideerima. Tal on oma väike pihustiga veepudel, kust ta “tsuttsut” vett laseb ja siis külmkappi, pliiti või midaiganes küürib. Üldiselt assisteerib ta mind kõikide igapäevategevuste juures – nt porgandipeenrad said suvel nii ära rohitud, et porgandisaaki suurt polegi saada 🙂 Ta rohib, kastab, istutab, koristab ja teeb kõike koos minuga.

Hiljuti tegime magamistoas remonti ja Armin oli nt vana mööbli lihvimise juures minu suurimaks abiliseks ja ergutajaks. Samuti sisustamisel – muudkui tassib küünlaid ühest toa nurgast teise ja siis tagasi algsele kohale.. kuskil ei sobi.  Suur huvi on ka kruvikeerajate-mutrite-poltide vastu.

Üldse on laps juba täiesti sellise suure lapse nägu ja tegu. Käib potil juba nii hästi, et julgen ilma mähkmeteta õue, poodi, turule minna. Ütleb ise kui pissile tahab ja siis ütleb “ruttu-ruttu” ja jookseb poti poole. Õnnetusi muidugi juhtub, eile istus südamerahuga issi süles ja lasi teise kenasti täis 🙂 A kui potti teeb, siis pean maru valvas olema, sest pissiga pott ei tohi sekundikski seisma jääda – kohe haarab selle sülle ja asub seda transportima, mille käigus on maha loksumised kerged tekkima 😛

Mõned ajad tagasi keeldus kategooriliselt söögitoolis istumisest ja sööb nüüd meiega koos suure laua taga. Mis on minu meelest hästi armas ja tore. Kuna oleme palju kahekesi, siis on temaga nii mõnus vastakuti istuda ja “vestelda”. Oskab kenasti süüa nii lusika kui ka kahvliga ning söömisel enamjaolt abi ei vaja. Kui on lõpetanud, rebib põlle eest ja ütleb “aitäh”. Söögiga ei pirtsuta ja üldiselt sööb kõike – eriti hea meel on mul selle üle, et sarnaselt mulle hindab ta väga koduaia- ja turusaadusi: suvi otsa sõi peenratelt maasikaid, põõsastest sõstraid ja vaarikaid, nüüd käib kasvuhoonest tomateid võtmas; meeldivad õunad ja ploomid ja kukeseened .. ainuke asi, mis ei meeldi, on till 🙂 seda kuskil nähes üritab ta seda otsemaid toidu pealt maha pühkida :))

Ükspäev üritasin kokku lugeda kõik sõnad, mida ta selgelt ja korrektselt õiges kontekstis kasutab, aga poole peal läks sassi. Kindlasti on neid üle 30 ja iga päevaga tuleb neid aina juurde. Kirjandusele tuginedes ja oma lapse arengut jälgides olen jõudnud arusaamani, et lapse kõne arengut toetab rääkimine lühikeste ja kinnitavate lausetega, mitte pidev küsimuste esitamine, ala “kus on emme nina, kus on kiisu saba jne”. Minuga vesteldes vastab/osutab paarile küsimusele, siis tüdib ja lippab minema, aga nt lihtsalt jutustades räägib ja näitab palju rohkem ja püsivamalt kaasa. Samuti olen nõus sellega, et lapsed on julgemad ja avatumad inimestega, kes annavad neile uue olukorra ja inimesega tutvumiseks aega. Nt kui tuleb külla mõni ülientusiastlik tädi, kes hästi kiiresti tahab lapsekesest suurt tükki saada – teda sületada ja küsimustega pommitada, siis poeb pojake kiiresti emme-issu kaissu või käitub sarnaselt meie kassile – ignoreerib tuimalt kõiki ja läheb lihtsalt teise tuppa. Kui aga külla tuleb mõni issi sõber, kes diivanil istudes lapsele üldse tähelepanugi ei pööra, siis hakkab viimane üsna kiiresti onule oma klotse ja raamatuid tarima, et onuga koos lustida 🙂

Kõige ägedamad jonnihood tabavad teda loomulikult: poes! Ja kuigi ta ei nõua veel ei mänguasju ega kommi (tegelikult saialetist möödudes hakkab ta küll alati kõva häälega marsitaktis nõudma saia!saia!saia! .. sai on meie kodus defitsiit, aga vahest külapeal ikka sellist head kraami jagatakse) siis tahab ta alatii just kassas otsemaid saada enda kätte minu rahakotti, ikka just sel hetkel, kui mina maksan. Temale rahakoti andmine on aga väga libedale teele minek, sest mitmeid kordi on ta sealt kenasti sularaha välja koukinud ning siis kõikidele mööduvatele inimestele lahkelt pakkunud 🙂 Ja uskumatu – ma olen näinud lapsi, kes nutavad kuidagi vaikselt, nagu tihuvad tasakesi omaette.. meie laps seevastu teeb ikka jonnides niiii kõva ja kõrvulukustavat kisa.

Kui välja jätta fakt, et ta vahepeal täiesti suvalises suunas asju viskab, siis üldiselt on ta hästi armas ja lahke – iga päev paneb ise oma käekesega kassile krõbinaid, iga päev joodab-söödab oma kiikhobust ja teisi mängutegelelasi. Sõbrannadele teeb heldelt kalli ja musi ..Pargis jalutades korjab sodi üles ja viib prügikasti :´) muidugi aeg-ajalt õpib ta ka karme elutõdesid, nt et jagajale jäävad ainult näpud – mõnikord topib mulle mõne hea palakese suhu ja kui aru saab, et ma päriselt sööngi selle ära, siis tahaks ta seda otsemaid tagasi saada 🙂

Üldiselt on mul tunne, et see kõige lõbusam “tahanhullunultkõikejaigalepoole” aeg on hakanud üle minema. Püsib tegevuste juures ja kasutab asju otstarbekalt. Näiteks eile võttis pliiatsid ja minu kommentaari peale “Armin joonistab laua taga paberi peale” läks oma tuppa, istus laua taha ja hakkas joonistama. Ise nii suur ja asjalik. Peale koristamise meeldib talle veel väga klotsidest torne ehitada, natuke autodega sõita ja palju raamatuid vaadata. Ta oli vahepeal natuke haige, ja siis me päeva jooksul suurt muud ei teinudki, kui vaatasime ainult raamatuid.

Õhtuti magama sättides toob ta mulle raamatu, et ma talle loeks ja seda ma ka suurima hea meelega teen. Minu enda lapsepõlve ühed ilusamad mälestused ongi need, kuidas ema meile enne magama jäämist luges ja kui hea ja mõnus oli siis uiunuda.. ja kindla peale teen seda oma lapsega ka. Seda poolt tundi temaga õhtul pikutades ja kaisutades ei vahetaks ma mitte millegi vastu – mis siis, kui tööd või kooli on palju või päev on raske ja loed minuteid, et laps tuttu jääks. See on nii siiras aeg. Ja kui ma mõtlesin, et mis vanuseni lastele on sobiv ette lugeda siis ma ei teagi kohe.. äkki 11 😀 ? Mõni aeg tagasi olid meil külas kaks 7 aastast poisikutti ja neile ma lugesin õhtuti Väikest Printsi. Ja kuidagi ei saaks öelda, et nad oleksid selle jaoks suured olnud, või see oleks neile nõme v tobe olnud. Vastupidi. meil oli väga mõnus ja nendega oli eriti vahva veel see, et sai loetu üle arutada.

Sõnadele lisaks pisut pildimaterjali ka:

Väike rõõmus seeneline:
20150707_132222

20150707_134018

Ja väike rõõmus marjuline:
20150801_195956

20150801_194127

Veel üks põhjus, miks ma oma töökohta niiväga armastan: lapsed on seal igati tervitatav nähe. Ja Arminil oli hiiglama põnev päev, sest erinevad tädid kandsid talle muudkui huvitavaid asju ette 🙂

20150708_125531

Päev peale jaane hakkasime lund ootama!
20150627_211144

Põlvamaa maakaitsepäev
20150623_122533

20150623_121603

Onuga hommikuvõimlemine.
20150826_092420

Hommikusöögiks natuke huulepulka ..
20150814_073645

Väike inimene lustimas:

20150830_111820

20150822_183947

20150818_202915

20150817_100419

20150804_191514

20150714_202227

20150627_202953

20150531_143042

20150527_150903

20150830_145026

.. ja töötamas

20150528_104639

20150628_155349

20150813_150200

Loomakesed on kõik hästi kallid. Olgu öeldud, et me mõlemad Ardiga oleme Armini ja kassi (ja kõikide teiste maailma loomade) suhtes väga resoluutsed – mitte mingisugune kassi togimine, nügimine, kakkumine vms ei ole aktsepteeritud üldse (mis ei tähenda et A talle vahepeal peale ei tahaks istuda, miks ometi ???) aga üks kord kui tuppa astusin ja A teda endale sülle venitas, ise korrutades “sülle, sülle”, oli ikkagist nii armas, et ei saand seda jäädvustamata jätta 😛
20150608_181503

20150716_192107

20150729_181524(0)

20150817_173107

20150819_135539

Laps on sündinud armastusest armastusse. Ja ei möödu ühtki päeva, mil me poleks selle eest lõputult tänulikud ega ütleks talle, kui väga me teda armastame. Süda.
20150823_151517

Advertisements

4 thoughts on “Meie kallis väike, suur poiss.

  1. Väga vinge, et tagasi oled. Üks südantsoojendav lugemine 😉
    Kust nii vinge mütsi-salli komplekt pärit on :)?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s