89 km kaunist Eestimaad, ehk käisin maratonil

Eilne päev oli minu jaoks üks hästi oluline päev – minu elu esimene täispikk maraton. Ja paljude inimeste jaoks võib see olla ükskõik kui väike asi – et mis see siis ära ei ole, aga mitte minu jaoks. Ma olen vist pea terve elu arvanud,  ja uskunud, et ma olen hästi, hästi nõrk – kätes ja jalgades jõudu ei ole, võhma ei ole, pallimängudes koba jne. Ja mingil hetkel oli see arvamine ok, sest muud asjad olid hoopis tähtsamad ja olulisemad ja polnudki mingit soovi ennast tagant piitsutada. Nüüd aga mõlguvad hoopis teistlaadi mõtted peas, alustades sellest, missugune ema ma tahan oma lapsele (lastele) olla (ma olen ise eluaeg maru uhke olnud, et minu ema on mitmeid ja mitmeid maratone läbinud), missugune ma tahan 50selt välja näha ja kuidas ennast 70 tunnen.. tahaks ikka, et oleks jaksu ja jõudu ja võhma. Tahaks. et trepist üles minnes laps ühe käe otsas ja poekott teise käe otsas ei tabaks mind soov ära surra:)

Ja kui tahe on olemas ja kõrval motiveerivad inimesed, siis see on hea platvorm, kus edasi minna.

Mõned aastad tagasi kui ma Külla tööle läksin, sattusin vaimustusse sellest, kui usinasti sealsed töötajad (ja ka elanikud) spordiga tegelevad. Pole võistlust, kus Küla esindatud ei oleks ja ma tahtsin ka niiväga osa saada sellest toredast melust, sellest ühtekuuluvustundest ja emotsioonidest – ma olen tugevalt seda usku, et raskused liidavad inimesed ühte ja pole vist palju kosutavamat ja toredamat asja, kui peale pikka ja rasket võistluspäeva semudega saunas külma õlle (või vett või kalja) juua.

Mina aga vot sain hoopis vahepeal lapse ja polnud üldse mahti pikkadel suusa- ja rattaradedel treenimas käia. Peale lapse sündi tundsin end aga paksu ja koledana ja kuna mul on kodus üks ütlemata hea mees, kes rõõmuga oma lapsega aega veedab ja naise tegevusi toetab, siis hakkasin jälle natuke jooksma ja natuke muid asju tegema. Plaan maratonile minna tuli aga hoopis minu kalli töökaaslase poolt ja kui alguses mõtlesin poolikule distantsile minna, siis nende õhutusel et “mis see siis ära ei ole, vabalt saad hakkama”, läksin ikkagi kohe pikale maale. Mis siin salata – hirm mitte hakkama saamise ees oli suur – kartsin inimesi!, ehk siis rahva sees sõitmist, sest selline kogemus puudus mul täielikult, kartsin kukkumisi, kellelegi jalgu jäämist, ärasuremisetunnet, vihmast ja porist ilma ja rasket rada – ei olnud ju maantee, vaid hoopis maastikusõit – põllud ja kraavid ja mets ..Ja mina läksin oma sõiduga esindama oma töökohta, meie Küla, ja minu jaoks oleks olnud väga kurb, kui midagi oleks nihu läinud. Aga see vastutustunne sundis mind väga palju trenni tegema – varahommikutel ja hilisõhtutel, igal võimalikul hetkel, mil lapse kõrvalt aega sain 🙂

Ööl enne maratoni väga hästi magada ei saanud, hommikul sõime koos vennaga (kes ka sõitis ja minust veel tervelt 2 tundi!! kiiremini) putru ja palvetasime, et ilm tuleks ilus. Tuli! Nüüd ma saan aru sellest, et maraton on elamus – nii ongi. See melu on lihtsalt nii mõnus. Enne starti veel igaüks nokib oma viimaseid asju teha, kes pumpab kumme täis, kes laseb enda jalgu masseerida, ja see tunne, kui tohutu inimmass (pikal distantsil oli üle 3000 sõitja, kellest vaid pisut üle 200 olid naised:)) liikuma hakkab.. see on võimas ja äge!! Muidugi – mina ei sõitnud mingit aega, minu eesmärk oli see lihtsalt läbi sõita, seega võtsin hästi rahulikult ja toidupunktides napilt pidasin pikniku, ilmselt esimesel otsal on ikka hoopis teine emotsioon ja tunne. Kõva trenn oli ennast hästi ära tasunud, sellist enamüldseeijõua tunnet ei olnud kordagi (trennis küll 1kord viskasin ratta põõsasse ja helistasin halisedes Ardile, et ta mulle järgi tuleks:)). Mingi hetk randmed valutasid, sest metsas juurikate otsas turnimine ja auklikud kruusateed raputasid ikka jõhkralt, ja vahepeal u 30 km enne lõppu oli ka kopp ees – lihtsalt nagu ei viitsinud enam, need kilomeetrid metsas läksid nii nii aegalaselt.

10 km enne lõppu, viimases toidupunktis, võttis iga töötaja endaga kaasa ka ühe Küla elaniku, kellega koos siis sõideti lõpp, siis oli tempo juba hästi madal ja rada nii ilus, et hea meelega oleks veel edasigi sõitnud 🙂 Finišisse jõuda oli ikka hästi uhke ja hea tunne. Elusa.ja.tervena.

Eile õhtul tegin veel suures ekstaasis sellise suure vea, et lugesin kommentaare – tavaliselt iial ei loe – ja meele tegi nii mõruks, kuidas mingid inimesed kirjutavad maratoni uudiste alla, umbes, et kes need lollid seda sõidavad on ja ikka maru isu seal 1teise taguotsas sõita jne .. suurest imestusest pidid silmad peast välja kukkuma. KES nii kirjutab? Päris ausalt – see oli nii lahe kogemus ja nii äge elamus. Inimesed rajal olid ilusad ja head, oli uhkeid ülikondades härrasid, kes sõitsid valgete linnaratastega ja pakkusid rahvale nalja ja naeru, vahepeal sõitsin kümneid kilomeetreid koos paarikesega, kus mees terve aja kätt naise seljal hoidis ja talle hoogu andis, no nii armas oli vaadata, oli toredaid kängurusid ja teisi loomakesi. Ardi saatis mind stardis, käis toidupunktides kaasa elamas ja ootas finišis, ja ütles ka pärast, et see melu juba iseenesest on nii vinge ja super on sellise asja sees olla ja osa saada! Lubas ka järgmine aasta minna;)

Grupipilte eetilistel kaalutlustel ei pane, aga 1 päris aus pilt minust küll – vot nii uhke ja hea tunne oligi.
maraton

Ja kuigi kartsin, et täna väga ei kõnni, siis vale puha, tunne on nii hea, et mine või jooksma (ratta viskan küll nüüd mõneks ajaks nurka:))

Advertisements

2 thoughts on “89 km kaunist Eestimaad, ehk käisin maratonil

  1. Oioioi kui tubli oled, ja pildi järgi ka marukõhna ja heas vormis! Tean seda tunnet oma esimesest võistlusjooksust, no raske midagi sama ägedat vastu panna, kuigi ma pole suur jooksja ega võistleja jne. Ehk et sellised kommentaarid on täiesti uskumatud ka minu jaoks..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s