Lapsest ja lasteaedadest

Külmad ja pimedad sügisõhtud on loodud selleks, et makatöö tarbeks inglisekeelseid artikleid tõlkida ja kui sellest viimaks juhe täitsa kokku jookseb, pole paremat ravi kui oma pojakesest pilte kaeda – muuseas, me teeme seda Ardiga päris tihti: paneme lapse magama ära ja siis hakkame telefonist tema pilte kaema ja üksteisevõidu ohkima, kui armas ta ikka on 🙂

Seoses lapse pooleteise aastaseks saamise ja minu emapalga lõppemisega küsitakse meitelt üsna tihti – kuna läheb laps lasteaeda? Sellega on aga see lugu, et ilmselt juba enne A sündi või otsekohe peale sündi otsustasime me koos Ardiga, et me ei taha panna 1,5a last aeda. Selle otsuse õiguses olen ma siiani 100% kindel ja lisaks kõigele muule tundub mulle nii väikese lapse aeda panek ka puhtegoistlikus ja ka natuke naljakas mõttes ilgelt raske – hommikul vara ennast ja last üles ajada, sööta ja riietada. Selgelt just sellistel kiiretel hetkedel kui mina nt tahan teda ruttu-ruttu riidesse panna, on temal tarvis diivani alt ühekaupa klotse ämbrisse korjata või iga hinna eest mul eest ära pageda. Olles ise pehmelt öeldes selline plaani-inimene, kellele ei meeldi ootamatud olukorrad või “töisel hetkel” segamine, on mul väga raske sundida teda oma tegevusi katkestama ja viimase asjana üldse tahaks ma teda kuskile ära transportida nutuga, sest mul on kiire ja temal on parasjagu mingi väga oluline maailma-avastamise retk pooleli. Ja selline igahommikune kiirustamise ja võitlemise mõte tekitab mul juba ainuüksi peas olles õudsasti stressi – tundub nii raske!

Seega ma naudin täiega meie kodust elu, ma naudin meie pikki mõnusaid hommikuid ja toimetamist koos lapsega. Kõik tegevused võtavad kordi rohkem aega ja vahest tekib koristamise käigus rohkem segadust kui enne oli, aga selle eest on elu hoopis lõbusam. Ja ideaalis tahaks ikka kasvatada oma pojast meest, kes teab, et selleks, et süüa saada, peab keegi seda ka tegema, et puhas pesu kappi saaks, peab seda pesema, et tuba oleks puhas ja mõnus, tuleb seda koristada jne ..ja selle ideaali nimel olen ma alati valmis oma last kaasama ja tegema asju tema tempos. Ma tahan, et ta näeks, õpiks ja prooviks ise erinevaid asju, vastavalt enda suutlikkusele. Ma ei taha ei teda ega ennast kiirustada, tahan kogu seda suureks inimeseks kasvamise protsessi nautida ja saada sellest osa. Ma arvan, et ühelgi emal ei tule nii väikese lapse aeda panemise otsus kergelt, seega olen ma hästi, hästi tänulik, et mul selline võimalus on.

Päris kõrvale ma tööelust küll jäänud ei ole – töötan väikese koormusega, aga puhtalt sellepärast, et mul on nii tore töökoht, kust päriselt eemal olla kuidagi ei raatsi ja nii vastutulelik tööandja, kes pakkus välja variandi, et ma käin tööl siis kui ma saan, ehket kui Ardi või vanaema lapsega aega saab veeta.

Igal juhul minu vastuse peale, et ei, me ei plaani oma last veel üldsegi lasteaeda panna, on minult korduvalt murelikul ilmel küsitud, et kuidas ta meie arvates siis sotsialiseerub? Kuidas ta õpib teiste lastega mängima, jagama ja suhtlema? Kuidas ta areneb? Pehmo nagu ma olen, on minu endagi peast käinud läbi mõte, et aga äkki on meie otsus vale? aga äkki ma jätangi oma lapse mingisugustest eriti toredatest asjadest ilma? Mina pole oma elus päevagi lasteaias käinud ja ma ei tea, ma ei tea, missugused toredused seal kõik võivad olla ja mismoodi lapsed seal ennast tunnevad? Võibolla on nad seal kõik üdini õnnelikud ja ..? Samas ei ole ma iial ennast teistest kuidagi kehvema inimese või suhtlejana tundnud, et aias käinud ei ole. Või vähem arenenuna:) Kui sellised muremõtted minu pähe tulevad, siis sirvin Liisa Keltikangas-Järvineni raamatut “Väikelapse sotsiaalsus” ja saan oma enesekindluse tagasi. Pooleteise aastase lapse arenguülesanne ei ole rühmas hakkama saamine. Lisaks sellele toetab ka erinevate sotsiaalsete oskuste kujunemist pidev tähelepanu, juhendamine ja kommentaarid – mida üldiselt lapsega kodus olevad vanemad saavad jagada palju rohkem kui kasvatajad, kellel on rühmatäis lapsi.

Ja siis ma mõtlen ja ütlen, et egas me ei ela ju väljaspool tsivilisatsiooni! Väge vähe on selliseid päevi, kus meil keegi külas ei ole või me ise külas ei käiks. Arminil on väga palju vahvaid sõpru ja mõned lausa nii armsad, et nii kui uksest sisse tulevad, hakkab lapseke neid kallistama :). Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ta on nii tublike. Muidugi on vahepeal ilgelt häda ja kakkumist, aga sellest palju rohkem on hoolt ja soojust – kui teine laps nutab, tuleb teha pai, kui teine laps saab haiget, tuleb peale puhuda ja vastsündinuid võib ainult eemalt kaugelt piiluda, sest need on ju veel nõnda õrnakesed .. 🙂 Võib kõlada täitsa klišeelt ja viimase kanaemana, aga vot mitte ei raatsi ega taha neist hetkedest päevast-päeva eemal olla.

Kolm sõbrakest!
kolm

Tutikas sõber!
Telfon 034a

Seda sõbrakest ootame veebruaris, aga see väike asi ei takistanud küll A-l temaga juttu vestmast. 🙂
Telfon 018
Kallis, nii kallis
Telfon 029

Nb. Ma ei arva lasteaedadest üldse pahasti – vastupidi! Ma olen kolm aastat tihedalt alushariduse pedagoogidega koos koolipinki nühkinud ja nad olid kõik nii suurepärased inimesed ja õppisid väga lahedaid asju lastega tegema. Lihtsalt, mitte veel. Veel on meie jaoks vara.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s