Lapseke magab usinalt oma lõunaund ja minul on täna puhkepäev – see tähendab, et ei uhagi lapse uneajal kooli- või tööasju teha. Peab nentima, et igav on. Ootan, et pojake ärkaks, et minna vaatama, kas öökülm on kõik seened ära võtnud või õnnestub meil veel mõned purgid musti seeni marineerida.. Sel aastal on meil sahver head ja paremat täis. Ma muidu õunamoosi ei armasta üldse, aga isegi see sai sel aastal nii hea, et söön ja kiidan. Rääkimata tšillimoosist, mis on minu vaieldamatu lemmik ja hapukurkidest, mis on pojakese lemmikud. Ei teagi, kas talveks veel midagi jääb või jõuame enne kõik ära süüa:)
Seenele minekust veel, ma pole kunagi mõistnud, kuidas saab metsa ära eksida? No kuidas saab? Siis sain aru, kui lapsega kahekesi ära eksisin.. omast arust teadsin täpselt, kus ma olen, aga viimaks selgus, et ikka üldse ei tea. Olukorda ei teinud kergemaks ka see, et A tahtis magama, riidemähe oli läbimärg ja kõndida ta enam ei jaksanud. Ja lisaks sellele tahtis ta kõiki korjatud seeni kas maha visata või ära süüa. Oli selline kummaline olukord, kus ei osanud enam nutta või naerda – ühest küljest oleks ilgelt tahtnud kraavipervele maha istuda ja natuke nutta, aga see poleks meid kuidagi koju aidanud ju .. Peale seda koledat kogemust arvasin ma pikka aega, et enam lapsega kahekesi metsa ei lähe, ainult siis kui Ardi või R ka kaasas on.. nüüdseks on see kole kogemus natuke kaugemaks jäänd ja julgen minna küll, aga ainult hästi ettevaatlikult.
Eilsega sai jälle üks suur asi mööda ja seda ma oma puhkepäevaga tähistangi. Esimene suur asi oli maraton, milleks oli tarvis treenida. Teine suur asi, mis nõudis minult palju tööd ja ette valmistamist, oli ühel koolitusprogrammil üles astumine, ehk andsin eile õppuritele loengut erihoolekandeteenuste seadusandlusest ja dokumentatsioonist. Olin ikka päris närvis ja kartsin täiega, et kõik istuvad tuimade nägudega ja teavad juba ammu seda kõike, mida mina räägin. Minu suurim soov, mida ma neile ka toonitasin, oli see, et nad saaksid enda jaoks midagi uut teada. Ettevalmistusi tehes mina küll sain. Algul oli täiega kramp – ma pole kunagi suurem asi avalik esineja olnud- aga mida edasi, seda vabamaks läks. Osalejaid oli u 17, kellest muist mulle tuttavad, muist võõrad. Mulle tundus, et läks hästi ja seda kinnitas ka nende tagasiside ja palve, et ma enda materjale nendega jagaksin, mida ma ka suurima hea meelega tegin.
Pole vist paremat tunnet kui teadmine, et kellelgi on Sinust kasu.
Nüüd aga lähen teen oma just ärganud pojale musi ja viin metsa. Sügis on ilus.
teetassike.wordpress.com 