Täna

Tegime pannkooke. Käisime Jõuluvanasid vaatamas.Tõime kuuse tuppa. Ehtisime ära. Monteerisime lapse traktorile kopa külge. Joonistasime. Kirjutasime lapse raamatusse tähtsaid asju. Lamasklesime kolmekesi lapse toa põrandal. Kirjutasime jõulukaarte.

Ja õhtul avastasime, et laps on natuke kuum. Ardi läks lapsega sooja piima meega tegema. Mina läksin arvutisse. Ardi kutsus mind vutvut kööki.. oli teine katnud laua – kolm tassi piima meega. Ja 1kõik kui väga mulle soe piim meega ei meeldi, oli see maailma kõige armsam ja ilusam asi üldse ja et see hetk seisaks oleks ma seda jäledat piima võinud liitrite viisi sisse kaanida.

Kõige väiksemad asjad on kõige ilusamad.

Advertisements

mäng on väikese inimese töö, on väga-väga-väga tõsine töö

o-BOYS-GIRLS-TOYS-900

Mulle lihtsalt niiväga meeldib see pilt. On ette tulnud mõned sellised vahvad juhtumised, kus ma olen maininud, et plaanin A-le ühel hetkel soetada mänguköögi, ja siis mulle öeldakse (nagu ma ise ei teaks) et aaa…aga teil on ju poisslaps??! Siis ma mõtlen, et kuidas need kaks asja üldse omavahel seotud on? Ja see pani mind pikemalt arutlema mängu rolli üle lapse elus.

Mäng ei ole lapse elus mitte mingisugune tilu-tilu tegevus, mida ta teeb vaid sellepärast, et ta mitte midagi muud targemat teha ei oska. Mäng on lapse arengu alus (L. Võgotski) ja mängimisvajadus on üks lapse põhivajadusi, see on lapse põhitegevus ning loomulik viis õppimiseks ja arenemiseks – läbi mängu õpib laps mõistma iseennast ja maailma. Kuid ka mänguoskus vajab õppimist – koos vanemaga mängides muutub lapse mänguoskus rikkamaks ning mida aega edasi, seda rohkem oskab ta ise läbi erinevate tegevuste enda aega sisustada.

Erinevad mängud kannavad endas erinevaid eesmärke, näiteks erinevad füüsiliste tegevustega mängud – kõikvõimalikud ronimised, turnimised, hüppamised ei ole mitte selleks, et vanematele närvidele käia, vaid selleks, et laps saaks õppida enda keha tunnetama, seda kasutama, seda mõistma. Samas erinevate rollimängude käigus areneb lapse mõtlemine, taju, suhtlemisoskus.. Rollimäng annab lapsele võimaluse astuda täiskasvanute maailma ning katsetada politseiniku, arsti, koka, lapsevanema rolle ning läbi mängu saab ta tunda erinevaid tundeid ning õppida neid analüüsima.

Ja minu meelest on täiesti jabur seda tähtsat, tähtsat tööd kuidagi soopõhiseks tembeldada. Ma mõtlen, et mina, poisslapse emana, küll ei muretsenud endale koju pealeistutavat autot selle eesmärgiga, et oh jess, see on auto. auto on poistevärk. nii peab olema. Muretsesin ikka sellepärast, et mu lapsel oleks parem võimalus enda keha rakendama õppida. Ja ma mõtlen, et mitte iial ei hakka ma enda last kasvatama selles vaimus, et nt nõudega, toiduga, minu laps ei mängi, sest ta on poiss. (mismõttes üldse? nagu mehed ei peaks köögis hakkama saama?) Või et kui ta võtab nuku sülle, siis ma kuidagi põlgaks seda, et see on mingi plikade asi ja sina – tulevane mees- küll sellega ei mängi. Või et kui mul ühel päeval on tütar, siis temal on lubatud ainult printsessi moodu teetassikese taga diivanil istuda, sest see on naise koht ja väikestel tüdrukutel pole kohane ringi rahmeldada? Ei iial!

Ja mul on ausalt öeldes absoluutselt ükskõik, kas minu poeg hakkab kunagi töötama mõnel väga mehisel alal (nt korstnaid pühkima) või balletti tantsima.. minu jaoks on oluline, et mina, tema vanemana, olen andnud talle võimaluse näha ja proovida erinevaid tegevusi, et aidata tal üles leida tema tugevused ja neid toetanud. Et temast kasvaks rõõmus ja rahuolev inimene, kes teeb seda, mida ta armastab.

Ma ei tea, ma tahaks, et ikka kõikide laste elus oleks lilled ja liblikad ja rõõm ja mängulust, et nad ei oleks juba titest saati surutud mingitesse tobedatesse raamidesse, mis võibolla nende isiksusega üldse kokku ei sobi.

 

Elamustest ja kollaažidest

Ardi saab õige pea täpselt veerand sada aastat vanaks ja selleks puhuks tundus mulle kõige õigem mõte kinkida talle mingi elamus! On teine erinevalt minust natuke selline adrenaliininäljas ja avatud väljakutsetele! Seega tegin talle üllatuse ja viisin ta Taktikalise Laskmise Keskusesse püsse paugutama. Talle teatasin aint päeva ja kellaaja, mil välja sõidame ja rohkem ei öelnud ma talle ööd ega mütsi 🙂 Olgu öeldud, et minu jaoks vist on kõige parem elamus sõbrakestega koos head sööki süüa ja kõikvõimalikud tegevused, mis sisaldavad endas mingit ohtu, on minu jaoks hästi hirmsad. Nt kui enamus inimesi arvavad, et libedasõidu tegemine on midagi lahedat, siis minu jaoks oli see ikka täielik eneseületus ja kohutavalt õudne asi! Ma iiiial ei tahaks seda enam teha.. Ardi aga, talle meeldib kõik, mis pakub mingit pinget ja väljakutset. Ja mina väga austan neid inimesi, kes teevad hulle asju, aga teevad neid mõistlikult. Ehk siis kui inimesele meeldib hullult kihutada, siis on väga lahe kui ta läheb kuskile kas kartidega või rallikatega sõitma, mitte et tee liikluses, seades kaasliiklejate turvalisust ohtu, mingeid õudusi.. Või kui inimene tahab tšikliga sõita siis enne teeb ikka endale load ja muretseb vastava varustuse.. või kui tahab lumelauaga/rattaga trikke teha, siis ikka kannab kiivrit jnejne.. Ma arvan, et tänapäeval on selles mõttes hästi hea elada, et võimalusi on nii palju! Kõikvõimalikud asutused pakuvad erinevaid teenuseid, kus saab ennast proovile panna ja kogeda midagi ägedat, ilma et peaks endale või teistele ohtlik olema.

Taktikalise Laskmise Keskuse valisin sellepärast, et Ardi pool perekonda on absoluutselt andunud jahimehed, kes iga vaba hetk oma telefonidest põdrakaameraid jälgivad ja hommikul kell 5 metsa lähevad. Ja kuigi Ardi ise seda ei tee (minu õnneks!), siis pole relvad nende peres siiski üldse võõras nähtus. Ja ikka on jutu sees läbi käinud, et ta tahaks ka seda või toda püssi proovida.. Nõnda see otsus sündiski, et kui inimene tahab, las ta siis proovib, ikkagi turvalises keskkonnas ja instruktori juhendamisel.

Tuleb tõdeda, et kui täna sinna minnes instruktor minult küsis, kas ma ise kindlasti ei taha proovida, siis ma ikka õudsa hirmuga raputasin pead, et ei iial.. ära tulles aga mõtlesin, et võibolla tõesti võiks see tore kogemus olla 🙂 Ma arvan, et selliste asjade juures on instruktori sobivus absoluutselt määrava tähtsusega ja meil oli hästi tore ja asjalik noormees, kes rääkis tõepoolest erinevate relvade ajaloost ja eesmärkidest nii huvitavalt, et ka minul, maailma kõige relvakaugemal inimesel, oli täiega põnev kuulata 🙂 Ardile kinkisin algajate paketi, kus ta sai lasta neljast relvast (sh ka filmidest tuttava AK47-ga) aga kuna ta sattus sellest asjast seal nii hoogu, siis ostis ta endale kõvasti laske juurde ka:) Ühesõnaga kingisaaja ise jäi sellega absoluutselt rahule ja juba teeb plaane, kuna uuesti minna. Ja mina jäin ka väga rahule – sain seal kõrval olles ikka tõelise elamuse:P

lasketiir

Tänase päeva teine tore sündmus oli aga see, et tegime A-ga kollaaži. Kuna ta ükspäev nii asjalikult mängis minu augustaja ja klammerdaja jm kontoritarvetega, siis tundus mulle, et on täitsa õige aeg talle liimipulk kätte anda. Peale selle mulle väga meeldib kollaaži tehnika ja oma töös varasemalt kasutasin ma seda hästi palju. Tänane tegu oli muidugi täitsa eksprompt ja ma lõikusin hästi kähku ajakirjast lihtsalt välja sellised pildid, millest A aru saab. Nüüd juba mõtlen, kuidas seda pisut mõtestatumalt teha – nt erinevad loomad, tarbeesemed, toiduained jmt, samuti võib nt teha nii, et enne piirjooned ette teha, et ta kleebiks õigesse kohta ja nii edasi. Selles oli mul õigus, et liimipulga kasutamisega saab ta kenasti hakkama ja isegi mitte ei üritanud seda põrandale/ riietele määrida.. ainuke koht, kus minu abi vaja läks oli see, et ta liimi tahtis ikka panna pildi poolele, mitte teisele küljele. Muidu oli hästi tublike 🙂

Kollaaž 004

Tööhoog:Kollaaž 005

Ja uhke omanik:

Kollaaž 009

Roosa taust on küll minu valitud, kuid ääred täitsa tema augustatud 🙂 Nüüd algab vist see tore aeg, kus lapse “kunsti” saab terve elamine täis, sest mis seal salata – hetkel panin küll selle pildi uhkelt elutuppa riiulile, kõigile vaatamiseks 😛