mäng on väikese inimese töö, on väga-väga-väga tõsine töö

o-BOYS-GIRLS-TOYS-900

Mulle lihtsalt niiväga meeldib see pilt. On ette tulnud mõned sellised vahvad juhtumised, kus ma olen maininud, et plaanin A-le ühel hetkel soetada mänguköögi, ja siis mulle öeldakse (nagu ma ise ei teaks) et aaa…aga teil on ju poisslaps??! Siis ma mõtlen, et kuidas need kaks asja üldse omavahel seotud on? Ja see pani mind pikemalt arutlema mängu rolli üle lapse elus.

Mäng ei ole lapse elus mitte mingisugune tilu-tilu tegevus, mida ta teeb vaid sellepärast, et ta mitte midagi muud targemat teha ei oska. Mäng on lapse arengu alus (L. Võgotski) ja mängimisvajadus on üks lapse põhivajadusi, see on lapse põhitegevus ning loomulik viis õppimiseks ja arenemiseks – läbi mängu õpib laps mõistma iseennast ja maailma. Kuid ka mänguoskus vajab õppimist – koos vanemaga mängides muutub lapse mänguoskus rikkamaks ning mida aega edasi, seda rohkem oskab ta ise läbi erinevate tegevuste enda aega sisustada.

Erinevad mängud kannavad endas erinevaid eesmärke, näiteks erinevad füüsiliste tegevustega mängud – kõikvõimalikud ronimised, turnimised, hüppamised ei ole mitte selleks, et vanematele närvidele käia, vaid selleks, et laps saaks õppida enda keha tunnetama, seda kasutama, seda mõistma. Samas erinevate rollimängude käigus areneb lapse mõtlemine, taju, suhtlemisoskus.. Rollimäng annab lapsele võimaluse astuda täiskasvanute maailma ning katsetada politseiniku, arsti, koka, lapsevanema rolle ning läbi mängu saab ta tunda erinevaid tundeid ning õppida neid analüüsima.

Ja minu meelest on täiesti jabur seda tähtsat, tähtsat tööd kuidagi soopõhiseks tembeldada. Ma mõtlen, et mina, poisslapse emana, küll ei muretsenud endale koju pealeistutavat autot selle eesmärgiga, et oh jess, see on auto. auto on poistevärk. nii peab olema. Muretsesin ikka sellepärast, et mu lapsel oleks parem võimalus enda keha rakendama õppida. Ja ma mõtlen, et mitte iial ei hakka ma enda last kasvatama selles vaimus, et nt nõudega, toiduga, minu laps ei mängi, sest ta on poiss. (mismõttes üldse? nagu mehed ei peaks köögis hakkama saama?) Või et kui ta võtab nuku sülle, siis ma kuidagi põlgaks seda, et see on mingi plikade asi ja sina – tulevane mees- küll sellega ei mängi. Või et kui mul ühel päeval on tütar, siis temal on lubatud ainult printsessi moodu teetassikese taga diivanil istuda, sest see on naise koht ja väikestel tüdrukutel pole kohane ringi rahmeldada? Ei iial!

Ja mul on ausalt öeldes absoluutselt ükskõik, kas minu poeg hakkab kunagi töötama mõnel väga mehisel alal (nt korstnaid pühkima) või balletti tantsima.. minu jaoks on oluline, et mina, tema vanemana, olen andnud talle võimaluse näha ja proovida erinevaid tegevusi, et aidata tal üles leida tema tugevused ja neid toetanud. Et temast kasvaks rõõmus ja rahuolev inimene, kes teeb seda, mida ta armastab.

Ma ei tea, ma tahaks, et ikka kõikide laste elus oleks lilled ja liblikad ja rõõm ja mängulust, et nad ei oleks juba titest saati surutud mingitesse tobedatesse raamidesse, mis võibolla nende isiksusega üldse kokku ei sobi.