Rasked lõpud, rasked algused

Täiesti põnev tunne oli see lehekülg taas lahti võtta. Napilt mäletasin enda wordpressi aadressi ning vanu postitusi sirvides tundub, nagu see oleks olnud üldse mingi teine aeg, mingi teine elu.

Praegu on käes aprill ning minu viimasest postitusest on möödas neli kuud.. neli kuud ei ole ju tegelikult üldse pikk aeg, aga mul on küll tunne, nagu oleks möödas terve aasta. Üks väga, väga raske aasta.

Ilmselt enamik lugejaid teadsid või aimasid, et meie pereke planeerib lisaks A-le ka teist last. Teist, keda vot kohe sedasi ei tulnud nagu võiks ju oodata ja arvata. Mis ikka, nagu alati on elul hoopis omad plaanid.. et uuest aastast sain uue töö, mis iseenesest nõudis minult palju õppimist ja järeleaitamist, sest oli ju minu jaoks hoopis midagi erinevat sellest, mis ma varem tegin. Lisaks sellele toimusid ka suured suured seadusemuudatused, mis tähendas ümberõppimist kõikidel, ehk muudkui ühelt infopäevalt teisele ning vahepeal püüdlus kõike seda teadmist praktikasse panna. aga lisaks töötajale olen ju ka magistrant, mis tähendas magistritöö teoreetilise osa kokku panemist ja uuringu läbi viimist ja andmete analüüsimist (see “andmete analüüs” siiamaani tekitab minus kerget õudu ja tahtmis oksendada..) ja lisaks sellele olen ju ka minu jaoks maailma kõige armsama kahese ema. Selline mõnus kombo kõigest. ja siis üllatus – üllatus: ma olen rase.

Täiesti oodatav oleks arvata, et kui kaks inimest planeerivad ja ootavad last ja see viimaks juhtub, siis see toob palju õnne, rõõmu ja tohutut joovastust. See oleks ideaalne, eks. Aga minu puhul .. lõi see mõneks ajaks maailma ikka täiesti sassi. Päris imelik on seda küll kirja panna, aga ma esialgu ei suutnud A-d isegi vaadata, ilma et nutt peale ei tükiks…sest ta on minu maailma kõige armsam, kallim, toredam ja tublim inimene. Minu parim sõber ja kamraad ja ma lihtsalt tundsin – ükskõik kui sürr see on – et me täielikult rikume ta elu, sest tuleb mingi teine.. mingi teine kes ka tahab tähelepanu ja tema enam ei olegi meie maailma kese.. See on maailma lõpp. onju.Täpselt samamoodi oli mul veits hale mõelda teise lapse peale, sest mulle tundub, et tema ei saa mitte kunagi sellist üks-ühele aega ja armastust, nagu A sai.

Muidugi – selgematel hetkel ma sain ja saan aru, et suurim kingitus, mida vanemad saavad oma lapsele teha on kinkida talle õde või vend. Sest ta on siin maailmas päris sinu oma inimene. Vaatamata erinevustele, vaatamata lahkarvamustele ja tülidele on ta sinu oma inimene, kellele sa saad alati loota, keda usaldada, kes sind hoiab ja kaitseb, see on midagi hindamatut.. Aga vaatamata kogu sellele ratsionaalsele teadmisele mu peas, siis mu süda ei tundud seda mitte üks gramm. Tundis ainult valu ja kibedat kurbust.

Rivist välja lõi ka raseduse füüsiline pool – A ootamine oli kerge, olin küll ülearu paksuke, aga muidu rõõmus ja rahul. Kurta praktiliselt polnud mitte kui midagi. Siis nüüd.. nüüd ma ka otseselt ei oksendanud järjepanu, kuid süda oli (veits on siiani) hästi paha, lisaks näonahk, mida isegi ei kannata vaadata, kõhukinnisus ja liiga madal vererõhk, mille tõttu on pidevalt minestamise tunne ja hirm .. ja loomulikult klassika – tohutu uni, tohutu väsimus..Ja kui ainuke soov on õhtul kell 8 lapsega koos voodisse heita, siis kuidas töötad või kirjutad magistritööd? Loomulikult kulmineerusid kõik need tervisehädad + kohustused ärevuse, kurbuse, viha, närvilisuse ja ebakindlusega.. et ma ei saa, ei jõua, ei taha, ei oska, ei suuda ..

Täiesti normaalne temp näiteks oleks olnud jätta lõpetamine talve peale, aga see mõte ajas mind veel rohkem endast välja, sest kuidas mul siis parem on kui ma oleks kahe lapsega. Ma ju ei tea, missugune inimene tema on, kas ta magab hästi või ei maga ja ma tahan teda rahulikult tundma õppida, ilma, et peaksin siis mingite asjadega tegelema. Ma lihtsalt niiväga tahtsin ja tahan siiani, et see magister saaks ühele poole.

Ja nõnda siis läks – hambad risti pingutades, iseendaga võideldes, lähedaste vastu kuri, närviline ja halb olles, nuttes ja magades – ja veel, frustratsioonile takka andsid ka kõik raseda raamatud, sest 1kõik missuguse ma lahti lõin, oli seal kirjas, et rase peab olema õnnelik ja rahulik. Päriselt? ma olin inimvare. mis õnnelik. see teadmine tekitas veelkord seda rämedat läbikukkumise tunnet – juba eos olen ma halb ema.ja muidugi halb, kuri ja vihane naine. Ardi loomulikult on teinud kõik mis üldse tema võimuses on olnud, veetnud lapsega palju aega, lasknud mul igal ajal magada, sõidutanud mind teise eesti otsa, sest mere ääres on kergem hingata..

Ja nüüd. Nüüd hakkab looma. Päike käib kõrgemalt, eelkaitsmine on ära olnud ja suurem töö on tehtud. Päristöö on käpas ja hea. Meie meeskond on kulda väärt. Uuel nädalal sõidame perega puhkusele. A on maailma kõige mõnusam väike inimene, kelle emaks olemine on suurim rõõm ja õnnistus. Lisaks sellele olen üsna lootusrikas, et temast vaab vahva suur vend, sest pole hommikut, mil ta unustaks väikevennale “tere hommikust” öelda.. heh.. see et tegemist väikevennaga ei ole muidugi 100% kindel, aga kahtlustame küll 🙂

Lisaks sellele.. kui A-ga teadsid kõik u 8n, et olen rase, siis nüüd hoidsime seda päris kaua ainult enda teada. Alles peale kv ultraheli hakkasime vaikselt ütlema ja tegelikult on need reaktsioonid olnud hästi toredad ja toetavad. et teistel inimestel on päriselt meie väikese pere pärast hea meel. vaatamata meie (minu) vigadele. Aitäh selle eest.

Ma ikka hästi kaua mõtlesin, kas sellist postitust on üldse mõtet või normaalne kirjutada. Võiks ju lihtsalt omaette edasi elada. Ega ma pole selle õigsuses siiani kindel ega tea, kas ma seda mingil hetkel maha ei võta. Küll aga tundsin ma kohustust seda jagada selles osas, et ma ise alati loen teiste (rasketest) kogemustest hea meelega ja täiesti siiralt mõtlen, et kui tore, et nad jagavad seda, sest teised inimesed saavad sellest toetust ja lohutust, et nad ei ole oma muredes või tunnetes üksi, et nad saavad ennast kellegagi samastada. Teisalt on ju mul olnud alati hea seda nö kõrvalt vaadata ja samal ajal kirjutada, missugune musirull titt mul kodus oli, kes sõi ja magas ja gaase ei olnud.. eks. et ma mõtlen, et ma võlgnen ühe enda ausa ja raske kogemuse. sest ma tahan kinnitada, et kõik ei lähe alati nii nagu plaanitud ja ka ilusad ja oodatud kogemused võivad osutuda tõeliseks kadalipuks ja et on okei iseennast ära kaotada.. mavähemalt loodan, et see nii on.

 

 

 

Advertisements

7 thoughts on “Rasked lõpud, rasked algused

  1. Nii tore, et jagasid!
    Need tunded alguses – et ootamisuudise järel pole mitte õnn ja rõõm, vaid ärevus ja hirm – ka see on normaalne. See väsimusaeg ongi esimesel trimestril kõige suurem, aga nagu ma aru saan, oled juba sellest üle saanud ja käes on see rõõmsam aeg, teine trimester? Kus alustaks kõike, teeks kõike ja tuju läheb aina paremaks?

    Ja see rasedate kohustus olla “rõõmus ja roosa” on jah igal pool kirjas, kuigi arvestades rasedusaegset hormoonide möllu – kahtlen, kas see üldse kellegi pihta käib. Ja see on ka erinevaid lapsi oodates erinev. Seega – kõik on normaalne – nii ärevus ootamise ja esimese lapse elu rikkumise pärast ja kuidas hakkama saada… Õnneks on just rasedate sihtgrupile kunagi 15 aastat tagasi loodud platvorm Perekool, kust äkiliste paaniliste meeleolukõikumiste korral alati saab lugeda, et kellegi on veel nii!

    Aga igatahes palju, palju õnne! Hoolitse enda eest ja naudi tööd ja peret ja oma ägedat elu 🙂

    • Suur suur aitäh, et Sa selle kommentaari kirjutasid. Nii hea ja toetav tunne on seda lugeda 🙂 Mul on praegu 14 nädalat, aga iga päevaga on enesetunne parem küll ja tulevik helgem 🙂 Aitäh!

  2. Krista, sind tundes tean ma hästi, et vaatamata raskustele ja ebakindlustele, saad sa kahele lapsele emaks olemisega väga hästi hakkama. Ka need negatiivsed tunded on täiesti normaalsed, sest ei tea ju, mis sind ees ootab. Mina usun, et ootab veel vahvam ja armastuserohkem eluosa 🙂 Endiselt olen ääretult õnnelik, et üks vahva numpsik juurde tuleb, keda saab nunnutamas käia 🙂 Lisaks on heameel, et sa jälle blogid, sest sinu postitusi on nii mõnus lugeda, olgu need siis ka raskemast poolest, kuid ka neid on hea lugeda, sest see annab kogemustepagasile palju juurde! Mõnusat beebiootus aega 🙂
    PS! Jään uute postituste ootele 🙂

  3. Kõik need tunded on OK ja aitäh, et sellest kirjutasid. Sa oled väga-väga tubli ja tugev. Raudnaine. Nii värskendav oleks end aeg-ajalt läbi teiste silmade vaadata 🙂
    Suur süda!!!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s