Rhodes

Uskumatu, et päriselt ongi käes selline vaba moment, mil on võimalik viimaks puhkusemuljed kirja panna, mis siis, et reisist on möödas juba mitu nädalat. Lõpuks on viimased eksamid tehtud ja magistritöö esitatud. Ja Ardi läks A-ga kalale ja ma võin teha mida iganes hing ihaldab..uskumatu!

Otsus reisule minna sündis juba ammu aega tagasi  ja hoopistükis tänu Ardi tööandjale –  nimelt sai Ardi jõuludeks ühe reisikorraldaja 500€ kinkekaardi. Alguses plaanisime hoopis minna sügisel Horvaatiasse või Portugali, aga nagu ikka, elul on omad plaanid. Tuli teine rasedus ja võimalus sügisel kuskile reisida langes ära, siis tuli kole masendus ja see pani paika, et oodata ei ole midagi, tuleb minna võimalikult kiiresti. Minult on õige palju küsitud, et miks just Rhodes ja sellel on tegelikult väga lihtne põhjus: Ardi töö ja minu magistritöö seadsid meile väga väikesed raamid, millal üldse kuskile ära saame sõita ja kuna meil oli kindla reisikorraldaja kinkekaart olemas ja reise ju igal ajal igale poole ei toimu, siis oli see lihtsalt ainuke sihtkoht, mis meile ajaliselt sobis. Ja mingisugust põhjust vingumiseks ma ka ei näinud – ainuke asi, mida ma üldse tahtsin oli aeg enda kahe kõige kallima inimesega, päike ja meri.

Selles, kas minna koos lapsega või ta vanaema juurde jätta, ei olnud minu jaoks üldse küsimust. Ilma A-ta ei oleks ma mitte mingil juhul üldse kuskile läinud. Mis siis, et me pidime tema, nõnda väikese inimese eest, maksma täishinna, mis siis, et talle meeldib ärgata hommikul kell 5 ja keegi kauem magada ei saa, mis siis, et ta ei jaksa päev otsa matkata ja lõunaks tuleb minna hotelli, sest ta tahab magada jne.. minu jaoks oli lihtsalt nii nii oluline, et ta oleks seal koos meiega. Hästi palju öeldakse, et ta on ju nii väike “et ta ei mäleta nagunii midagi”, aga selle eest mina mäletan. Mina mäletan kui vahva tal oli mererannas muudkui liiva ja veega mängida (selgelt, mere ääres elavad lapsed ei vaja mitte ühtegi mänguasja, sest kõik eluks vajalik ja päeva sisustamiseks on olemas – vesi ja liiv!), mina mäletan kui rõõmus ta oli emme ja issiga päevad otsad koos olles, maasikaid süües ja üldse mitte kuskile kiirustades. See on meie pere kõige suurem rõõm kui kõik on koos ja mitte keegi mitte kuskile ära minema ei pea.

Kreeklaste suhtumine lastesse muidugi hämmastas mind täielikult – hoolimata sellest, et mitte üheski kohvikus ei näinud me selliseid lastenurki, nagu meil igal pool on, olid teenindajad lihtsalt üliüli sõbralikud. Kõik pingutasid viimseni, et sellisel väikesel kliendil tore oleks – küll toodi talle mängimiseks kokteilikõrsi ja vihmavarjukesi, küll tasuta jäätist. Samamoodi olid kõik hotelli töötajad tema suurimad sõbrad ja fännid.. ja kui ma alguses arvasin, et ju on inimesed lihtsalt hea jotsi peal väljas, siis uskumatul kombel nt olid ka teismelised poisid rannas meie lapsest vaimustuses jne. No kuidas siis ei lähe tuju heaks, kui kõik vaevuvad lapsega mängima ja teda nunnutama:)

Kuigi mina lapse uneaegu kasutasin siiski õppimiseks, oli see tore kogemus, et rohkem mitte midagi tegema ei pea – päeva sisu on otsida söömiseks sobivaim restoran ja see on kõik. Lähed tuppa ja voilaa- tuba on iseenesest korda saanud.. hommikul lähed sööma ja vali mida soovid.. kõik on ette serveeritud! Ma olen siiamaani nats hämmingus, et sellised asjad päriselt võimalikud on 🙂 Kuigi meil ilm seal ei olnud oluliselt parem kui tol hetkel Eestis leidsime, et Eestis olles poleks me seda ikkagi niimoodi nautida saanud, Ardi oleks hommikust õhtuni tööl olnud ja mina lihtsalt kassinud 🙂 Seal aga saimegi teha vaid neid asju, mida parasjagu soovisime – matkata, tuvisid taga ajada (lapse lemmiktegevus üldse), head sööki süüa ja lihtsalt kuulata lainete kohinat.. imeline!

Muidugi, lisaks imeilusatele merevaadetele oli ka palju kurba ja koledat vaesust. Mõned asjad muidugi liigutavad rohkem kui teised, nt rohupudelitega kerjav vanainimene mõjus mulle võltsilt (Ardile seevastu mitte), aga see eest toidupoes lapsega süüa paluv ema liigutas südamepõhjani.. ja loomad! Seda öeldi meile kohe alguses reisikorraldaja poolt, et suhtumine loomadesse on täiesti teistsugune kui meil ja nii ka oli. Hulkuvaid loomi oli massiliselt, nt kohe esimesel päeval sai A endale kaks seltsilist sappa.. Laps muidugi absoluutselt armastas seda, et igal pool olid loomad!

Samuti restoranides olid koerad pidevalt laudade ümber valves, et keegi midagi ampsata annaks. Linnapildis kohtas väga palju pooleliolevaid maju ja prügi vedeles iga nurga peal..

Ja muidugi ei saa mööda minna liikluskultuurist, mis oli täiesti(!) kohutav! Nt jalakäijana, ka siis kui laps süles, ülekäigurajal üle ei saa, sest inimestel on täiesti savi et Sa seal seisad. Liiklusmärgid on vist lihtsalt moe pärast ja kinni neist reaalset keegi ei pea ja pigem kehtib reegel, kes ees see mees. Muidugi pidi see olema praegu neil väga terav probleem, sest õnnetusi juhtub marupalju ja seda oli ka tänavapildis näha, pea iga auto korralikult mõlgitud.

Hästi hea oli ära olla, näha teisi asju, teisi inimesi ja olla üldse hoopis teistmoodi. Olla oma perega. Koju tulla muidugi oli ka tore, sest vahepealsel ajal olid puud lehte läinud, see oli on nii ilus. Lõpetuseks laps nr 2 ka Kreekas puhkamas.