Unistus

Ja uskumatul kombel ei ole hetkel unistuseks sünnitamine, teise pojaga kohtumine, soojamaareis ega muu.. ainus, millest ma unistan on 31 detsember. Õhtu. Lapsed magavad oma voodikestes ja mina joon klaasi (või mitu) veini. Ja saadan selle aasta. Ära. Üksinda. Ma lihtsalt enam ei jaksa. Aasta 2016 on olnud lihtsalt.. kohutavalt raske.

Ja oli hetk, mil ma halisesin siinsamas magistritöö ja raseduse alguse vaevuste üle. Oleks ma tol hetkel teadnud, et see kõik on puhas naljanumber, magistritöö my ass, sellest ei sõltu midagi, see ei ole elu ega surma küsimus, see ei loe päris maailmas mitte midagi. Ma ootasin magistritöö kaitsmist ja lõpuaktust nagu ilmaimet, uskudes siiralt, et siis algab mingisugune puhkus või elu, kus on rohkem aega enda ja laste ja sõprade jaoks..

Päriselt siis alles kõik raskeks läkski.Mõned päevad peale lõpuaktust oli esimene ootamatu surm perekonnas. Lataki. Ja teadmine vanaema vähist sai reaalsuseks .. lihtsalt teadmisena tundus see mulle hoomamatu, midagi ebareaalset ja kauget, mille tõsidusest ma üldse aru ei saanud.. suvi. Esimesed haiglakülastused ja mõistmine, et inimene, kes alati on hips-hops kündnud põllud ja teinud heinad kümnetele lehmadele ja alati nö vägesid juhtinud, vajab ise abi. Et ta enam ei jaksa. Et ta ei saa hakkama. Et ta vajab hoolt, vajab igapäevaselt süstimist, toidu valmistamist, koristamist. Kui hale mul oli, kõigest. Temast. Endast. Oma lastest. Temast – et keegi peab midagi säärast läbi elama, hääbuma..Endast – et see kõik mulle nii nii raske oli, et ma aeg-ajalt ei jaksanud, olin pahane ja pettunud, endas ja teises. Oma lastest, sest kõhubeebi sai ikka veel liiga vähe tähelepanu, Arminist, kes sel suvel kuulis liiga palju jutte surmast, haiglatest ja hooldekodudest, süstimistest, rohtudest ja valust.. kui vapper ta selle kõige keskel oli, minu väike poeg, kes selle kurva, ääretult kurva maailmaga selgelt liiga vara tutvuma pidi. Ja lataki, teine ootamatu surm perekonnas. Vanaema pidi haigena matma kõige pealt enda poja. Ja seejärel abikaasa.

Ja justkui surmadest ja haigustest vähe oleks, pakkus elu meile veel väljakutseid, näiteks selline “elu nagu filmis” moment, kus seisin keset ööd pidzaamas, laps teki sees kaenlas, maja ees ja vaatasin, kuidas leegid meie kortermaja akendest välja tulevad.. Ei põlenud mitte meie endi, vaid meie peal olev korter ja tegemist oli väga õnneliku õnnetusega, kuid kohutavalt ebameeldiv kogemus oli see siiski. Ja kui ma ise olin nii saamatu, et kõhubeebit esikohale ei seadnud, siis tegi ta seda ise – A-d oodates pääsesin kõikidest suurematest vaevustest ja muredest, siis nüüd, teist poega oodates olen lausa mitmel korral kiirabi ukse taga suures mures ulgunud ja palunud, et titaga kõik korras oleks. Õnneks! paistab teine olema täpselt sama vapper nagu tema vend ning on kõikidele hirmsatele katsumustele vapralt vastu pidanud. Loodetavasti kohtume temaga varsti ning saame temalt vabandust paluda ja talle pai teha..Kõik see mure muidugi ei jätnud puutumata ka paarissuhet, ma jõudsin arusaamiseni, et kuigi me oleme elanud koos peaaegu 10 aastat, siis on meie varasem elu olnud üsna selline.. lihtne! Ja et me ei osanud hästi raskel ajal toetada, olla olemas, aidata..Kõik oli äkki hoopis teisiti. Tõsine. Kurb.

Ja siis.. tuli vanaema täielik hääbumine, ja surm. Lataki.  Uskumatu on tõdeda, et keegi, kes on alati eksisteerinud, et teda enam ei ole. Lihtsalt ei ole. Mitte kuskil.. oma kodus, oma köögilaua taga.. peenramaal ega kasvuhoones.. mitte kuskil. Ja kui laupäeval tema matustel see mulle veel ilmselt päriselt kohale ei jõudnud, siis hiljem, nähes tema hoole ja armastusega kogutud asju kokku pakituna ja valmis ära viimiseks, siis oli see löök  ja mõistmine seda valusam. Päriselt. Ongi kõik. Ühe inimese elu on lõppenud. Inimese, kes on alati minu elus eksisteerinud.

Mille üle mul on hea meel.. et ükskõik kui raske see suvi oli, olin ma tema jaoks olemas. Et ma sain iseendast üle, kui oli vaja, ma tegin. Et me saime lähedasemaks. Et Armin oli nii kodus kui ka hiljem hooldekodus tema voodiveerel istumas ja pai tegemas. Kuigi lapsed ei peaks nii varakult haiguste ja surmaga kokku puutumas sai ta vanavanaemaga aega veeta. Pai teha. Selgelt liiga palju kommi süüa. Et mul on alati talle see mälestus rääkida, kuidas vanavanaema teda kommide ja küpsistega nuumas. Ja ploomimahlaga. Ja kuidas täna vanaema sõbranna mulle rääkis, et vanaema ei tahtnud enda koera ära anda just Armini pärast – sest alati maal olles istus ta aia ääres ja vaatas koera. See oli talle oluline. Oli neile oluline.

Veel on oktoober, november ja detsember. Mul on veel nii palju mõelda ja klaarida. Iseenda ja teistega. Hästi suured ja tähtsad õppetunnid on saadud. Ja väga valusad. Ja nende seedimine võtab veel aega.

 

 

 

 

 

Advertisements