Mõistmist

Ardi ostis mulle eelmisel nädalavahetusel hulga raamatuid, muu hulgas ka Anja Wikströmi “Ükski pere pole saar”. Minu sõbranna soovitas seda mulle ja niipea kui olin sisu tutvustuse läbi lugenud teadsin, et see on midagi täpselt minu maitsele. Nii ka oli- eile lugesin poole ööni ja täna lõpetasin. Mitu korda surusin raamatut vastu rinda ja ütlesin Ardile, et ma ei saa edasi lugeda.. sest ma ei taha, et see kunagi otsa saaks. See on nii valus. Ja nii ilus.

Autor räägib enda perekonnast. Perekonnast kahe lapsega, kus tütrel on diagnoositud ATH ja asperger. Võitlusest ühiskonna normide vastu. Võitlusest suhtumisega, et vanemad on ise süüdi – vanemad ei ole osanud piire seada, vanemad annavad oma lastele liiga palju suhkrut, vanemad ei tule oma lastega toime. Inimesed kostitavad altkulmu pikude, nõuannete ja kommentaaridega, aga abi, abi mida perekond reaalselt vajab, on nii raske leida.

“Kui My vait jääb, saan ma aru väljendist, et aeg seisab. Mitte millelgi peale My ei ole vähimatki tähtsust.”

Ja keerulised pole mitte ainult suhted naabritega – keda häirib pidev lärm -, teiste laste vanematega, kes pööravad pilgu kõrvale, ei taha näha ega kuulda, vaid ka ametiasutustega, kus järjekorrad on pikad, kus ametnikud vahetuvad ja inimesed oma murega jäävad lihtsalt üksi. Jäävad ilma abist, mis õigel hetkel nii maailmatuma oluline on.

Läbi udu näeme maailma lähemale tulemas, meile vastu helkimas, hapramana kui varem. Ohtlikuna. Ilusana.”

Ja kõige selle võitluse taustal on üks laps. Üks laps, kellel on nii raske. Kes kardab. Kes võõristab. Kes ei oska teiste lastega mängida. Ei suuda suhestuda. Oma emotsioone kontrollida. Kes tunneb ennast halva sõbrana. Laps, kes ameti- ja haridusasutustesse jääb maha vaid diagnoosina paberil, kus ei pöörata vähimatki tähelepanu temale – inimesele – kel on oma nõrgad küljed, mis tuge vajavad ja ka väga tugevad küljed, millega saab tööd teha.

Ja üks ema. Ema, kelle süda murdub tuhandeks killuks, sest tema last ei kutsuta ühelegi sünnipäevale. Nende perekonda ei kutsuta õhtusöökidele ega mänguõhtutele. Teised vanemad ei taha neid.. ei taha, sest nad on tüütud. Sest My ei oska rahulikult oma korda oodata. Ei oska nuku moodi istuda ja tasa olla. Võtab laualt luba küsimata saiakest. Ei ole hästi kasvatatud ja hea laps, ei ole selline laps, kellega teised vanemad tahaks, et nende laps mängiks. On liiga aktiivne, liiga intensiivne ja vali.

Kuulen kolleege ja sõpru rääkimas lastest, kes rikuvad ära nende lapse sünnipäeva, või lastest, kellega nad ei tahaks oma lapsel eriti mängida lasta. Kui nad räägivad vanematest, kes ei sea piire või kes käituvad kummaliselt, muutun lohutamatuks. See jõuraas, mis minus veel alles on, kaob kohtumisel inimestega, kellel ei ole häbi väljendada kõiksugu eelarvamusi, alates ilmsüütutest kuni tõeliste õudusteni.”

On pühapäeva õhtu ja ma tahaks kooli maha lammutada. Ma vihkan kooli, vihkan vanemaid kes kutsuvad ainult rahulikke, hästi kasvatatud ja ilma ATH-ta lapsi oma laste sünnipäevadele. Kes räägivad tões ja vaimus oma lastele sellest, kuidas olla “hea sõber”. Selle taha on ilmatuma lihtne pugeda. Nii lihtne on kvalifitseeruda “heaks sõbraks” kui Sul ei ole ATH-d. Kui ei pea end õhtul magama nutma ja minema, klomp kõhus, esmaspäeva hommikusele kogunemisele, kus keegi ei tohi nädalavahetuse peost rääkida, aga kus kõik on sellest teadlikud. Et pidu toimus. Et mõned kutsuti ja mõned jäid kutsumata.”

Mul on väga raske kirjeldada kõiki neid tundeid, mida see raamat minus tekitas. Selgelt, erivajadusega lapsed ja noored, nende pered ja käekäik ongi mulle väga südamelähedane teema.

Ka minu jaoks, kel on terve ja tragi laps, on emaks saamise juures olnud kõige raskem tulla toime just ühiskonna survega – nii peab, nii ei tohi, miks sa nii teed .. Ja kuigi mul on pedagoogiline haridus, spetsialistidest tuttavaid ja sõpru, oskus infot hankida ja analüüsida, on ikka olnud hetki, mil lained on pea kohal kokku löönud ja ma olen tundnud, et maailm on üks nõme koht, sest inimesed on üksteise suhtes nii kriitilised, vaevumatagi küsima või mõtlema, et aga MIKS nii on? miks mitte teisiti.

Ma olen väga palju mõelnud sellele, kuidas tunnevad ennast kogu selle surve sees vanemad, kellel ei ole kõik hästi. Kelle lapsed ei hakka varakult kõndima, varakult rääkima.. kelle süda on täis muret oma lapse tervise ja heaolu pärast, kes peavad otsima abi ning samal ajal veel tulema toime inimeste mürgiste kommentaaride ja arvustustega, nagu vanemad oleks süüdi.. nagu nad oleksid ise midagi valesti teinud. Ei ole. Ei ole.

Ja erihoolekandeasutuses töötades näen seda ju pidevalt. Vanemaid, kes meeleheitlikult otsivad oma lapsele kohta. Kohta, kus tal oleks hea, turvaline, kohta, kus oleks tagatud kvaliteetne teenus ja selle kättesaadavus. Kohta, kus tema eripäradega arvestataks. Kus ta saaks elada tavalist noore inimese elu. Kus ta saaks õppida ja töötada vastavalt oma võimetele. Kus teda kutsutaks sünnipäevadele ja pidudele, kus oleks sõbrad. Kus ta oleks väärtuslik ja oluline liige.

On ikka olnud selliseid eredaid hetki, kus minult on küsitud, kas ma ei karda oma last tööjuurde kaasa võtta.. ja kui see muidu teeks mind kurjaks, siis olen oma töökaaslastelt üle võtnud selle suhtumise, et inimestele ei saa pahaks panna seda, mida nad ei tea. Kes pole erivajadustega inimestega kokku puutunud ei saagi veel teada, et nad on toredad, armsad, siirad, andekad.. ja nüüd kui ma nt olen nendega kohvikus ja keegi naeru kihistab või jõllitama jääb, siis ma mõtlen, et andku minna -vähemalt saab nende mailma pilt natuke avaramaks – et need ongi päris inimesed. Elusad. Ja ei tee Sulle midagi. Et nad on täpselt sellised inimesed nagu mina ja Sina. Oma nõrkade ja väga tugevate külgedega.

Lisaks, kunagi ei tasu oma nina teiste suhtes liiga püsti ajada. Seda ilmselt peaksid teadma kõik lapsevanemad, et mis ühele sobib, ei pruugi teisele perele üldse sobida. On tore, et kirjandus ja informatsioon on kättesaadav, aga selle najal ei ole kena teisi inimesi halvustada ega maha trampida – äärmuslike juhtumite korral on ka kõige mõistlikum vastavaid institutsioone teavitada, mitte FB postitusi vorpida. Kasude ja kahjude võrdlus on alati omal kohal. Nt mina ka ei ole pannud oma last käimistooli, ei näita veel multikaid jne, aga samas saan aru, et minul on kõike seda väga lihtne mitte teha – minul on 1 laps ja tugev võrgustik taga. Juhul kui ma oleks nt kolme lapsega, kes korraga karjuvad, siis ma ilmselt paneks küll ühe multikaid vaatama ja teise käimistooli vms, et kolmandat sööta jne. Elus ei ole ideaalseid olukordi ega ideaalseid inimesi, meie saame teha ainult oma parimad valikud sel najal, mis meile antud on.
Ja lisaks, elus ei ole garantiisid. Ei ole ette teada, missugused raskused võivad oma lapse kasvatamisel ilmneda, olgu ta kaheselt 1kõik kui ingel, mitte keegi ei saa ette teada, et vot meie peres midagi ei juhtu. Et meist lähevad kõik õnnetused mööda. Sestap on minu arvates väga oluline olla tänulik. Ja abivalmis. Ja hea. See ei maksa midagi.

Sina, kes sa kohtad kooli koridoris või näiteks toidupoes kedagi My sarnast, pea meeles, et Sa oled oluline. Sinu naeratus või rõõmus “tere” võib tähendada määratult palju kurvale, ärevale, ennast üles keeranud või pahasele lapsele. See, mis on Sinu või minu jaoks väike asi, näiteks lapse kutsumine sünnipäevale, võib olla kellegi teise jaoks tohutult tähtis.”

Üks hea sõna. Üks naeratus. Annab toetust, julgust, jaksu, USKU.

P.S. Vot sai kuidagi selline kurvemates toonides jutt. Tegelikult olen ma kohanud ka ääretult palju häid ja abivalmis inimesi, kes on valmis kasvõi mägesid liigutama, et erivajadustega inimeste elukvaliteeti parandada. Neist siis teine kord.

Hästi õnnelik olen..

.. peale toimekat päeva uutes mõnusates pidžaamapükstes ja soojades sokkides oma uut ja ilusat märkmiku täites, samal ajal kuulates kuidas kõrvaltoas isa-poeg teineteisele unelaulu laulavad.

Puhas.õnn.

Eesti ilusad lasteriided.

Aja jooksul on meile kingitud ja oleme ise ostnud ilusaid, kvaliteetseid Eesti lasteriideid ja minu armastus nende vastu aina kasvab. Mitmel põhjusel: ise kobakäpana hindan väga väga inimesi, kes oskavad mitte millestki midagi ilusat luua ja puhas rõõm on oma raha kulutada Eesti ettevõtetesse ja nii ilusaid asju vastu saada.

Põlled ja Papud tore Facebookileht asub siin.
Neid kenasid püksipaare on meie kodus juba kolm. Esimesed, punase-mustaga ostsin ise peaaegu aasta tagasi ja laps kannab neid siiani – alguses olid veits rohkem kottis, nüüd vähem. Vett ja vilet on need püksid korralikult näinud, sest hulga aega laps käputas nendes, samuti on neid kõvasti liivakastis trööpand ja u sada korda täis pissind.. ikka nagu uued ja eriti mõnusad vaba-aja püksad.

Teise paari, musta-lillaga kinkis A-le minu sõbranna, sutike paksem kangas ja sutike viisakama olemisega. Mult on muuseas 1x küsitud, et kas tal on tüdrukute püksad jalas – aga natuke lillat minu jaoks küll riiet kohe tüdrukute omaks ei tee. Need on lihtsalt nii ägedad. Kolmanda paari ostsin jälle ise alles hiljuti .. mulle tundub, et need lahedad püksid lähevad nagu soojad saiad ja seega olin maru üllatunud, et sellised imeilusad värvilised püksid veel saadaval olid, ja veel meie suurus 🙂 Minu meelest hinnad on täiesti taskukohased, vb isegi pigem odavamapoolsed võrreldes poekaubaga? Igal juhul kvaliteet küll absoluutselt poekaubale alla ei jää, pigem vastupidi. Ja asjal on hing sees.

See kenakene mütsi ja salli komplekt pärineb Bluebirdilt, nüüdseks Bredenkids ja asuvad siin. Vot mina olin ka hädas oma lapsele “normaalse” mütsi leidmisega – kas tulevad kõrvad paljaks, vajub silmadele, ei hoia hästi või ei näe hea välja..siis tõesti-tõesti, see komplekt on kuldaväärt. Esiteks näeb nii armas välja ja teiseks tõesti hoiab peas hästi! Ja veel.. kuna see hull ilastamise periood ei lähe ilmselt ühestki lapsest mööda, ega pudistamise ja ega määrimise, siis seda salli ma olen ikka hullult palju pesnud ja ikka – värvid erksad, ei ühtki topi-poega ka. Puhas rõõm. Usun, et meie laps kannab enda oma veel järgmisest kevadest sügiseni, aga kindlasti ostame sealt veel.

Selle vasakpoolse Dadamora (link) kutsuga särgi kinkis meile minu sõbranna ja siis ma selle ettevõttega tuttavaks saingi. Ja selgelt armusime kõik sellesse. Eelkõige nende imeilusate, lihtsate ja lastepäraste loomapiltide pärast. No minu meelest on need lihtsalt nii-nii ilusad! Boonusena kasutatakse Eestis toodetud puuvillast kangast (omades GOTS/ ÖKO-Tex sertifikaati) ja mustrid peale on trükitud käsitsi, seega iga toode unikaalne. Tahaks siia taha veel südamekesi teha 🙂 Tooted küll maksavad kenakese raha, aga kuna esiteks – meie laps on kõige kiiremad kasvamised ära kasvanud ja mahub ühte kampsunisse päris pikalt, siis leian et see on ok investeering ja teiseks – kogu eelnev jutt lapsesõbralikust kangast + kvaliteet. Kolmandaks – tasub soodustustel silma peal hoida – võib just oma lapse suuruse saada väga hea hinnaga. Meil ongi olnud just see pahandus, et mulle meeldivatel toodetel on A-suurus pidevalt otsas, aga püüan nüüd rohkem peale passida 🙂

Igal juhul on lahe see, et praegu veel laps on nõus minu valitud riideid kandma. Nt minu 7 a vennapoeg käis kolm päeva järjest ringi nähes välja nagu Hulk. Noh, päris selle kostüümiga ja puha 🙂

Kodused kihlveod

Peale lapse saamist on hästi loomulik, et kui keegi meie sõpradest-tuttavatest titeuudiseid kuulutab, siis elame nii rasedusele kui ka lapse sünnile ja kasvamisele südamest kaasa. No nii hea meel on ju, ja natuke kadedaks teeb ka 🙂 Isegi Ardil, kes muidu emotsioonidega üsna kitsi on, läheb silm väikeseid beebisid nähes hoopis teistmoodi särama. Meie väga armsad ja kallid sõbrad said mõni nädal tagasi poja, ja kui mina ikka katsusin ennast kuidagigi vaos hoida, et noortele vanematele aega anda uue olukorraga harjuda, siis Ardi ei suutnud seda küll üldse: ta pommitas mind päev otsa küsimustega, kas ma ikka olen nendega rääkinud ja kuidas ikka noor ema ennast tunneb ja kuidas isa ennast tunneb (muuseas, Ardit huvitab a-la-ti, kuidas isadel läheb ja paljudele tuleb see suure ja toreda üllatusena, sest üldjoontes läheb sujuvalt kogu tähelepanu noorele ilmakodanikule ja emale, kes selle raske töö ära on teinud) ja kuna külla saab minna. Vot selline titearmastaja on see minu mees.

Lisaks sellele tundub mulle, et tal on kohe mingit sorti side nende lastega, juba alates ajast mil nad ema kõhus aega veedavad .. Seoses sellega, et meie sõbrakesed ja tuttavakesed järjest lapsi saavad, kujunes meil Ardiga välja omavahel tore mäng, kus pakume lapse sugu ja sünnikuupäeva. Alguses pakkusime raha peale, aga kuidagi tobe oli ju omavahel raha vahetada, ja nüüd peab hoopis kaotaja võitja välja õhtusöögile viima. Minul aga selles asjas mitte üks gramm ei vea, sest ma ei ole veel MITTE KORDAGI võitnud. Ainult Ardi!! Praegusel hetkel on mul ainult üks võidulootus veel jäänud.. niiet armsad sõbrad ja tuttavad, kui te juhtumisi lapseootel olete, siis andke teada, et mul tekiks uued võiduvõimalused :))

Mõttekesed

Lapseke magab usinalt oma lõunaund ja minul on täna puhkepäev – see tähendab, et ei uhagi lapse uneajal kooli- või tööasju teha. Peab nentima, et igav on. Ootan, et pojake ärkaks, et minna vaatama, kas öökülm on kõik seened ära võtnud või õnnestub meil veel mõned purgid musti seeni marineerida.. Sel aastal on meil sahver head ja paremat täis. Ma muidu õunamoosi ei armasta üldse, aga isegi see sai sel aastal nii hea, et söön ja kiidan. Rääkimata tšillimoosist, mis on minu vaieldamatu lemmik ja hapukurkidest, mis on pojakese lemmikud. Ei teagi, kas talveks veel midagi jääb või jõuame enne kõik ära süüa:)

Seenele minekust veel, ma pole kunagi mõistnud, kuidas saab metsa ära eksida? No kuidas saab? Siis sain aru, kui lapsega kahekesi ära eksisin.. omast arust teadsin täpselt, kus ma olen, aga viimaks selgus, et ikka üldse ei tea. Olukorda ei teinud kergemaks ka see, et A tahtis magama, riidemähe oli läbimärg ja kõndida ta enam ei jaksanud. Ja lisaks sellele tahtis ta kõiki korjatud seeni kas maha visata või ära süüa. Oli selline kummaline olukord, kus ei osanud enam nutta või naerda – ühest küljest oleks ilgelt tahtnud kraavipervele maha istuda ja natuke nutta, aga see poleks meid kuidagi koju aidanud ju .. Peale seda koledat kogemust arvasin ma pikka aega, et enam lapsega kahekesi metsa ei lähe, ainult siis kui Ardi või R ka kaasas on.. nüüdseks on see kole kogemus natuke kaugemaks jäänd ja julgen minna küll, aga ainult hästi ettevaatlikult.

Eilsega sai jälle üks suur asi mööda ja seda ma oma puhkepäevaga tähistangi. Esimene suur asi oli maraton, milleks oli tarvis treenida. Teine suur asi, mis nõudis minult palju tööd ja ette valmistamist, oli ühel koolitusprogrammil üles astumine, ehk andsin eile õppuritele loengut erihoolekandeteenuste seadusandlusest ja dokumentatsioonist. Olin ikka päris närvis ja kartsin täiega, et kõik istuvad tuimade nägudega ja teavad juba ammu seda kõike, mida mina räägin. Minu suurim soov, mida ma neile ka toonitasin, oli see, et nad saaksid enda jaoks midagi uut teada. Ettevalmistusi tehes mina küll sain. Algul oli täiega kramp – ma pole kunagi suurem asi avalik esineja olnud- aga mida edasi, seda vabamaks läks. Osalejaid oli u 17, kellest muist mulle tuttavad, muist võõrad. Mulle tundus, et läks hästi ja seda kinnitas ka nende tagasiside ja palve, et ma enda materjale nendega jagaksin, mida ma ka suurima hea meelega tegin.

Pole vist paremat tunnet kui teadmine, et kellelgi on Sinust kasu.

Nüüd aga lähen teen oma just ärganud pojale musi ja viin metsa. Sügis on ilus.

Lapsest ja lasteaedadest

Külmad ja pimedad sügisõhtud on loodud selleks, et makatöö tarbeks inglisekeelseid artikleid tõlkida ja kui sellest viimaks juhe täitsa kokku jookseb, pole paremat ravi kui oma pojakesest pilte kaeda – muuseas, me teeme seda Ardiga päris tihti: paneme lapse magama ära ja siis hakkame telefonist tema pilte kaema ja üksteisevõidu ohkima, kui armas ta ikka on 🙂

Seoses lapse pooleteise aastaseks saamise ja minu emapalga lõppemisega küsitakse meitelt üsna tihti – kuna läheb laps lasteaeda? Sellega on aga see lugu, et ilmselt juba enne A sündi või otsekohe peale sündi otsustasime me koos Ardiga, et me ei taha panna 1,5a last aeda. Selle otsuse õiguses olen ma siiani 100% kindel ja lisaks kõigele muule tundub mulle nii väikese lapse aeda panek ka puhtegoistlikus ja ka natuke naljakas mõttes ilgelt raske – hommikul vara ennast ja last üles ajada, sööta ja riietada. Selgelt just sellistel kiiretel hetkedel kui mina nt tahan teda ruttu-ruttu riidesse panna, on temal tarvis diivani alt ühekaupa klotse ämbrisse korjata või iga hinna eest mul eest ära pageda. Olles ise pehmelt öeldes selline plaani-inimene, kellele ei meeldi ootamatud olukorrad või “töisel hetkel” segamine, on mul väga raske sundida teda oma tegevusi katkestama ja viimase asjana üldse tahaks ma teda kuskile ära transportida nutuga, sest mul on kiire ja temal on parasjagu mingi väga oluline maailma-avastamise retk pooleli. Ja selline igahommikune kiirustamise ja võitlemise mõte tekitab mul juba ainuüksi peas olles õudsasti stressi – tundub nii raske!

Seega ma naudin täiega meie kodust elu, ma naudin meie pikki mõnusaid hommikuid ja toimetamist koos lapsega. Kõik tegevused võtavad kordi rohkem aega ja vahest tekib koristamise käigus rohkem segadust kui enne oli, aga selle eest on elu hoopis lõbusam. Ja ideaalis tahaks ikka kasvatada oma pojast meest, kes teab, et selleks, et süüa saada, peab keegi seda ka tegema, et puhas pesu kappi saaks, peab seda pesema, et tuba oleks puhas ja mõnus, tuleb seda koristada jne ..ja selle ideaali nimel olen ma alati valmis oma last kaasama ja tegema asju tema tempos. Ma tahan, et ta näeks, õpiks ja prooviks ise erinevaid asju, vastavalt enda suutlikkusele. Ma ei taha ei teda ega ennast kiirustada, tahan kogu seda suureks inimeseks kasvamise protsessi nautida ja saada sellest osa. Ma arvan, et ühelgi emal ei tule nii väikese lapse aeda panemise otsus kergelt, seega olen ma hästi, hästi tänulik, et mul selline võimalus on.

Päris kõrvale ma tööelust küll jäänud ei ole – töötan väikese koormusega, aga puhtalt sellepärast, et mul on nii tore töökoht, kust päriselt eemal olla kuidagi ei raatsi ja nii vastutulelik tööandja, kes pakkus välja variandi, et ma käin tööl siis kui ma saan, ehket kui Ardi või vanaema lapsega aega saab veeta.

Igal juhul minu vastuse peale, et ei, me ei plaani oma last veel üldsegi lasteaeda panna, on minult korduvalt murelikul ilmel küsitud, et kuidas ta meie arvates siis sotsialiseerub? Kuidas ta õpib teiste lastega mängima, jagama ja suhtlema? Kuidas ta areneb? Pehmo nagu ma olen, on minu endagi peast käinud läbi mõte, et aga äkki on meie otsus vale? aga äkki ma jätangi oma lapse mingisugustest eriti toredatest asjadest ilma? Mina pole oma elus päevagi lasteaias käinud ja ma ei tea, ma ei tea, missugused toredused seal kõik võivad olla ja mismoodi lapsed seal ennast tunnevad? Võibolla on nad seal kõik üdini õnnelikud ja ..? Samas ei ole ma iial ennast teistest kuidagi kehvema inimese või suhtlejana tundnud, et aias käinud ei ole. Või vähem arenenuna:) Kui sellised muremõtted minu pähe tulevad, siis sirvin Liisa Keltikangas-Järvineni raamatut “Väikelapse sotsiaalsus” ja saan oma enesekindluse tagasi. Pooleteise aastase lapse arenguülesanne ei ole rühmas hakkama saamine. Lisaks sellele toetab ka erinevate sotsiaalsete oskuste kujunemist pidev tähelepanu, juhendamine ja kommentaarid – mida üldiselt lapsega kodus olevad vanemad saavad jagada palju rohkem kui kasvatajad, kellel on rühmatäis lapsi.

Ja siis ma mõtlen ja ütlen, et egas me ei ela ju väljaspool tsivilisatsiooni! Väge vähe on selliseid päevi, kus meil keegi külas ei ole või me ise külas ei käiks. Arminil on väga palju vahvaid sõpru ja mõned lausa nii armsad, et nii kui uksest sisse tulevad, hakkab lapseke neid kallistama :). Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ta on nii tublike. Muidugi on vahepeal ilgelt häda ja kakkumist, aga sellest palju rohkem on hoolt ja soojust – kui teine laps nutab, tuleb teha pai, kui teine laps saab haiget, tuleb peale puhuda ja vastsündinuid võib ainult eemalt kaugelt piiluda, sest need on ju veel nõnda õrnakesed .. 🙂 Võib kõlada täitsa klišeelt ja viimase kanaemana, aga vot mitte ei raatsi ega taha neist hetkedest päevast-päeva eemal olla.

Kolm sõbrakest!

Tutikas sõber!
a

Seda sõbrakest ootame veebruaris, aga see väike asi ei takistanud küll A-l temaga juttu vestmast. 🙂

Kallis, nii kallis

Nb. Ma ei arva lasteaedadest üldse pahasti – vastupidi! Ma olen kolm aastat tihedalt alushariduse pedagoogidega koos koolipinki nühkinud ja nad olid kõik nii suurepärased inimesed ja õppisid väga lahedaid asju lastega tegema. Lihtsalt, mitte veel. Veel on meie jaoks vara.

89 km kaunist Eestimaad, ehk käisin maratonil

Eilne päev oli minu jaoks üks hästi oluline päev – minu elu esimene täispikk maraton. Ja paljude inimeste jaoks võib see olla ükskõik kui väike asi – et mis see siis ära ei ole, aga mitte minu jaoks. Ma olen vist pea terve elu arvanud,  ja uskunud, et ma olen hästi, hästi nõrk – kätes ja jalgades jõudu ei ole, võhma ei ole, pallimängudes koba jne. Ja mingil hetkel oli see arvamine ok, sest muud asjad olid hoopis tähtsamad ja olulisemad ja polnudki mingit soovi ennast tagant piitsutada. Nüüd aga mõlguvad hoopis teistlaadi mõtted peas, alustades sellest, missugune ema ma tahan oma lapsele (lastele) olla (ma olen ise eluaeg maru uhke olnud, et minu ema on mitmeid ja mitmeid maratone läbinud), missugune ma tahan 50selt välja näha ja kuidas ennast 70 tunnen.. tahaks ikka, et oleks jaksu ja jõudu ja võhma. Tahaks. et trepist üles minnes laps ühe käe otsas ja poekott teise käe otsas ei tabaks mind soov ära surra:)

Ja kui tahe on olemas ja kõrval motiveerivad inimesed, siis see on hea platvorm, kus edasi minna.

Mõned aastad tagasi kui ma Külla tööle läksin, sattusin vaimustusse sellest, kui usinasti sealsed töötajad (ja ka elanikud) spordiga tegelevad. Pole võistlust, kus Küla esindatud ei oleks ja ma tahtsin ka niiväga osa saada sellest toredast melust, sellest ühtekuuluvustundest ja emotsioonidest – ma olen tugevalt seda usku, et raskused liidavad inimesed ühte ja pole vist palju kosutavamat ja toredamat asja, kui peale pikka ja rasket võistluspäeva semudega saunas külma õlle (või vett või kalja) juua.

Mina aga vot sain hoopis vahepeal lapse ja polnud üldse mahti pikkadel suusa- ja rattaradedel treenimas käia. Peale lapse sündi tundsin end aga paksu ja koledana ja kuna mul on kodus üks ütlemata hea mees, kes rõõmuga oma lapsega aega veedab ja naise tegevusi toetab, siis hakkasin jälle natuke jooksma ja natuke muid asju tegema. Plaan maratonile minna tuli aga hoopis minu kalli töökaaslase poolt ja kui alguses mõtlesin poolikule distantsile minna, siis nende õhutusel et “mis see siis ära ei ole, vabalt saad hakkama”, läksin ikkagi kohe pikale maale. Mis siin salata – hirm mitte hakkama saamise ees oli suur – kartsin inimesi!, ehk siis rahva sees sõitmist, sest selline kogemus puudus mul täielikult, kartsin kukkumisi, kellelegi jalgu jäämist, ärasuremisetunnet, vihmast ja porist ilma ja rasket rada – ei olnud ju maantee, vaid hoopis maastikusõit – põllud ja kraavid ja mets ..Ja mina läksin oma sõiduga esindama oma töökohta, meie Küla, ja minu jaoks oleks olnud väga kurb, kui midagi oleks nihu läinud. Aga see vastutustunne sundis mind väga palju trenni tegema – varahommikutel ja hilisõhtutel, igal võimalikul hetkel, mil lapse kõrvalt aega sain 🙂

Ööl enne maratoni väga hästi magada ei saanud, hommikul sõime koos vennaga (kes ka sõitis ja minust veel tervelt 2 tundi!! kiiremini) putru ja palvetasime, et ilm tuleks ilus. Tuli! Nüüd ma saan aru sellest, et maraton on elamus – nii ongi. See melu on lihtsalt nii mõnus. Enne starti veel igaüks nokib oma viimaseid asju teha, kes pumpab kumme täis, kes laseb enda jalgu masseerida, ja see tunne, kui tohutu inimmass (pikal distantsil oli üle 3000 sõitja, kellest vaid pisut üle 200 olid naised:)) liikuma hakkab.. see on võimas ja äge!! Muidugi – mina ei sõitnud mingit aega, minu eesmärk oli see lihtsalt läbi sõita, seega võtsin hästi rahulikult ja toidupunktides napilt pidasin pikniku, ilmselt esimesel otsal on ikka hoopis teine emotsioon ja tunne. Kõva trenn oli ennast hästi ära tasunud, sellist enamüldseeijõua tunnet ei olnud kordagi (trennis küll 1kord viskasin ratta põõsasse ja helistasin halisedes Ardile, et ta mulle järgi tuleks:)). Mingi hetk randmed valutasid, sest metsas juurikate otsas turnimine ja auklikud kruusateed raputasid ikka jõhkralt, ja vahepeal u 30 km enne lõppu oli ka kopp ees – lihtsalt nagu ei viitsinud enam, need kilomeetrid metsas läksid nii nii aegalaselt.

10 km enne lõppu, viimases toidupunktis, võttis iga töötaja endaga kaasa ka ühe Küla elaniku, kellega koos siis sõideti lõpp, siis oli tempo juba hästi madal ja rada nii ilus, et hea meelega oleks veel edasigi sõitnud 🙂 Finišisse jõuda oli ikka hästi uhke ja hea tunne. Elusa.ja.tervena.

Eile õhtul tegin veel suures ekstaasis sellise suure vea, et lugesin kommentaare – tavaliselt iial ei loe – ja meele tegi nii mõruks, kuidas mingid inimesed kirjutavad maratoni uudiste alla, umbes, et kes need lollid seda sõidavad on ja ikka maru isu seal 1teise taguotsas sõita jne .. suurest imestusest pidid silmad peast välja kukkuma. KES nii kirjutab? Päris ausalt – see oli nii lahe kogemus ja nii äge elamus. Inimesed rajal olid ilusad ja head, oli uhkeid ülikondades härrasid, kes sõitsid valgete linnaratastega ja pakkusid rahvale nalja ja naeru, vahepeal sõitsin kümneid kilomeetreid koos paarikesega, kus mees terve aja kätt naise seljal hoidis ja talle hoogu andis, no nii armas oli vaadata, oli toredaid kängurusid ja teisi loomakesi. Ardi saatis mind stardis, käis toidupunktides kaasa elamas ja ootas finišis, ja ütles ka pärast, et see melu juba iseenesest on nii vinge ja super on sellise asja sees olla ja osa saada! Lubas ka järgmine aasta minna;)

Grupipilte eetilistel kaalutlustel ei pane, aga 1 päris aus pilt minust küll – vot nii uhke ja hea tunne oligi.

Ja kuigi kartsin, et täna väga ei kõnni, siis vale puha, tunne on nii hea, et mine või jooksma (ratta viskan küll nüüd mõneks ajaks nurka:))

Meie kallis väike, suur poiss.

Aeg möödub nii kiiresti ja kui just sai meie armas pojake aastaseks, siis nüüd, tänase seisuga on ta siin maailmas elanud juba täpselt poolteist aastat. Ei saa olla paremat hetke, et olla natuke heldinud ja panna tema kohta kirja mõned olulised asjad, mis muidu nii kiiresti meelest lähevad..

Minu arvates iseloomustavad meie last kõige paremini sõnad: tegus ja asjalik. Alailma on tal pooleli oma tähtsad toimetused, mida ta suure innuga keskendunult teeb. Ja selle asemel, et oma mängunurkades mänguasjadega mängida, teeb tema pärisinimeste pärisasju, ainult natuke omamoodi ja hästi, hästi armsasti. Tema lahutamatuteks kaaslasteks on kindlasti lapp ja mopp. Kui laps on söömise lõpetanud, palub ta otsemaid lappi, et ise enda järelt kenasti laud puhtaks pühkida. Ja kui mõni sodi, veetilk vms peaks maha minema, tormab ta koheselt sahvrisse, haarab oma mopi ja asub hirmtähtsalt kahjusid likvideerima. Tal on oma väike pihustiga veepudel, kust ta “tsuttsut” vett laseb ja siis külmkappi, pliiti või midaiganes küürib. Üldiselt assisteerib ta mind kõikide igapäevategevuste juures – nt porgandipeenrad said suvel nii ära rohitud, et porgandisaaki suurt polegi saada 🙂 Ta rohib, kastab, istutab, koristab ja teeb kõike koos minuga.

Hiljuti tegime magamistoas remonti ja Armin oli nt vana mööbli lihvimise juures minu suurimaks abiliseks ja ergutajaks. Samuti sisustamisel – muudkui tassib küünlaid ühest toa nurgast teise ja siis tagasi algsele kohale.. kuskil ei sobi.  Suur huvi on ka kruvikeerajate-mutrite-poltide vastu.

Üldse on laps juba täiesti sellise suure lapse nägu ja tegu. Käib potil juba nii hästi, et julgen ilma mähkmeteta õue, poodi, turule minna. Ütleb ise kui pissile tahab ja siis ütleb “ruttu-ruttu” ja jookseb poti poole. Õnnetusi muidugi juhtub, eile istus südamerahuga issi süles ja lasi teise kenasti täis 🙂 A kui potti teeb, siis pean maru valvas olema, sest pissiga pott ei tohi sekundikski seisma jääda – kohe haarab selle sülle ja asub seda transportima, mille käigus on maha loksumised kerged tekkima 😛

Mõned ajad tagasi keeldus kategooriliselt söögitoolis istumisest ja sööb nüüd meiega koos suure laua taga. Mis on minu meelest hästi armas ja tore. Kuna oleme palju kahekesi, siis on temaga nii mõnus vastakuti istuda ja “vestelda”. Oskab kenasti süüa nii lusika kui ka kahvliga ning söömisel enamjaolt abi ei vaja. Kui on lõpetanud, rebib põlle eest ja ütleb “aitäh”. Söögiga ei pirtsuta ja üldiselt sööb kõike – eriti hea meel on mul selle üle, et sarnaselt mulle hindab ta väga koduaia- ja turusaadusi: suvi otsa sõi peenratelt maasikaid, põõsastest sõstraid ja vaarikaid, nüüd käib kasvuhoonest tomateid võtmas; meeldivad õunad ja ploomid ja kukeseened .. ainuke asi, mis ei meeldi, on till 🙂 seda kuskil nähes üritab ta seda otsemaid toidu pealt maha pühkida :))

Ükspäev üritasin kokku lugeda kõik sõnad, mida ta selgelt ja korrektselt õiges kontekstis kasutab, aga poole peal läks sassi. Kindlasti on neid üle 30 ja iga päevaga tuleb neid aina juurde. Kirjandusele tuginedes ja oma lapse arengut jälgides olen jõudnud arusaamani, et lapse kõne arengut toetab rääkimine lühikeste ja kinnitavate lausetega, mitte pidev küsimuste esitamine, ala “kus on emme nina, kus on kiisu saba jne”. Minuga vesteldes vastab/osutab paarile küsimusele, siis tüdib ja lippab minema, aga nt lihtsalt jutustades räägib ja näitab palju rohkem ja püsivamalt kaasa. Samuti olen nõus sellega, et lapsed on julgemad ja avatumad inimestega, kes annavad neile uue olukorra ja inimesega tutvumiseks aega. Nt kui tuleb külla mõni ülientusiastlik tädi, kes hästi kiiresti tahab lapsekesest suurt tükki saada – teda sületada ja küsimustega pommitada, siis poeb pojake kiiresti emme-issu kaissu või käitub sarnaselt meie kassile – ignoreerib tuimalt kõiki ja läheb lihtsalt teise tuppa. Kui aga külla tuleb mõni issi sõber, kes diivanil istudes lapsele üldse tähelepanugi ei pööra, siis hakkab viimane üsna kiiresti onule oma klotse ja raamatuid tarima, et onuga koos lustida 🙂

Kõige ägedamad jonnihood tabavad teda loomulikult: poes! Ja kuigi ta ei nõua veel ei mänguasju ega kommi (tegelikult saialetist möödudes hakkab ta küll alati kõva häälega marsitaktis nõudma saia!saia!saia! .. sai on meie kodus defitsiit, aga vahest külapeal ikka sellist head kraami jagatakse) siis tahab ta alatii just kassas otsemaid saada enda kätte minu rahakotti, ikka just sel hetkel, kui mina maksan. Temale rahakoti andmine on aga väga libedale teele minek, sest mitmeid kordi on ta sealt kenasti sularaha välja koukinud ning siis kõikidele mööduvatele inimestele lahkelt pakkunud 🙂 Ja uskumatu – ma olen näinud lapsi, kes nutavad kuidagi vaikselt, nagu tihuvad tasakesi omaette.. meie laps seevastu teeb ikka jonnides niiii kõva ja kõrvulukustavat kisa.

Kui välja jätta fakt, et ta vahepeal täiesti suvalises suunas asju viskab, siis üldiselt on ta hästi armas ja lahke – iga päev paneb ise oma käekesega kassile krõbinaid, iga päev joodab-söödab oma kiikhobust ja teisi mängutegelelasi. Sõbrannadele teeb heldelt kalli ja musi ..Pargis jalutades korjab sodi üles ja viib prügikasti :´) muidugi aeg-ajalt õpib ta ka karme elutõdesid, nt et jagajale jäävad ainult näpud – mõnikord topib mulle mõne hea palakese suhu ja kui aru saab, et ma päriselt sööngi selle ära, siis tahaks ta seda otsemaid tagasi saada 🙂

Üldiselt on mul tunne, et see kõige lõbusam “tahanhullunultkõikejaigalepoole” aeg on hakanud üle minema. Püsib tegevuste juures ja kasutab asju otstarbekalt. Näiteks eile võttis pliiatsid ja minu kommentaari peale “Armin joonistab laua taga paberi peale” läks oma tuppa, istus laua taha ja hakkas joonistama. Ise nii suur ja asjalik. Peale koristamise meeldib talle veel väga klotsidest torne ehitada, natuke autodega sõita ja palju raamatuid vaadata. Ta oli vahepeal natuke haige, ja siis me päeva jooksul suurt muud ei teinudki, kui vaatasime ainult raamatuid.

Õhtuti magama sättides toob ta mulle raamatu, et ma talle loeks ja seda ma ka suurima hea meelega teen. Minu enda lapsepõlve ühed ilusamad mälestused ongi need, kuidas ema meile enne magama jäämist luges ja kui hea ja mõnus oli siis uiunuda.. ja kindla peale teen seda oma lapsega ka. Seda poolt tundi temaga õhtul pikutades ja kaisutades ei vahetaks ma mitte millegi vastu – mis siis, kui tööd või kooli on palju või päev on raske ja loed minuteid, et laps tuttu jääks. See on nii siiras aeg. Ja kui ma mõtlesin, et mis vanuseni lastele on sobiv ette lugeda siis ma ei teagi kohe.. äkki 11 😀 ? Mõni aeg tagasi olid meil külas kaks 7 aastast poisikutti ja neile ma lugesin õhtuti Väikest Printsi. Ja kuidagi ei saaks öelda, et nad oleksid selle jaoks suured olnud, või see oleks neile nõme v tobe olnud. Vastupidi. meil oli väga mõnus ja nendega oli eriti vahva veel see, et sai loetu üle arutada.

Sõnadele lisaks pisut pildimaterjali ka:

Väike rõõmus seeneline:

Ja väike rõõmus marjuline:

Veel üks põhjus, miks ma oma töökohta niiväga armastan: lapsed on seal igati tervitatav nähe. Ja Arminil oli hiiglama põnev päev, sest erinevad tädid kandsid talle muudkui huvitavaid asju ette 🙂

Päev peale jaane hakkasime lund ootama!

Põlvamaa maakaitsepäev

Onuga hommikuvõimlemine.

Hommikusöögiks natuke huulepulka ..

Väike inimene lustimas:

.. ja töötamas

Loomakesed on kõik hästi kallid. Olgu öeldud, et me mõlemad Ardiga oleme Armini ja kassi (ja kõikide teiste maailma loomade) suhtes väga resoluutsed – mitte mingisugune kassi togimine, nügimine, kakkumine vms ei ole aktsepteeritud üldse (mis ei tähenda et A talle vahepeal peale ei tahaks istuda, miks ometi ???) aga üks kord kui tuppa astusin ja A teda endale sülle venitas, ise korrutades “sülle, sülle”, oli ikkagist nii armas, et ei saand seda jäädvustamata jätta 😛

Laps on sündinud armastusest armastusse. Ja ei möödu ühtki päeva, mil me poleks selle eest lõputult tänulikud ega ütleks talle, kui väga me teda armastame. Süda.

Südamed on täidetud armastusega: A1

Laupäeva hommikul sõitsin kooli ja nutsin natuke autoroolis. Sellepärast, et meie pisike silmatera sai juba aasta vanuseks. Uskumatu! Kuhu see aeg kaob? Kuidas see on võimalik, et meie tilluke beebipoiss on juba täitsa pool pärispoissi, kes on üdini armas ja üdini asjalik väike inimene? Meie poeg!

Kuna ma olen iga kuu väga korralikult A-st kirjutanud, siis vist ennast enam kordama ei hakka. Olgu aga öeldud, et see aasta on möödunud suures osas põrandal mängides, pikutades, roomates.. ja tuleb tõdeda, et elu sealt paistab hoopis teistmoodi kui ta muidu paistis. See aasta on vaieldamatult olnud minu senise elu kõige armsam, kõige siiram, kõige südamlikum ja soojem aasta. Ja see loetelu jätkub, sest absoluutselt iga päev üllatun, kui tore, asjalik, rõõmus ja nutikas laps meil on. Iga.päev. See on väga naljakas.. Ardi ütles 1päev, et oma last vaadates on tal pidevalt selline “seest soe” tunne, nagu oleks just lonksu hässti kanget alkoholi joonud.. et kui A naerab või seisab ise või topib endale issi tosse jalga või põrandat pühib, et siis tal reaalselt hakkab seest soe ja tuleb selline heldinud tunne, et tahaks kõva häälega itsitada. ja nii ongi. Selline tunne on kogu aeg. Armin muudkui kasvab ja meie kasvame koos temaga!

Ühe aastane kutt on jätkuvalt hästi seltsiv, leplik ja rõõmus laps. Seisab kenasti iseseisvalt ja esimesed sammud on tehtud, aga igapäevaseks edasiliikumiseks kasutab siiski valdavalt käputamist. Suhtlemiseks kasutab ta küll aga aina rohkem sõnu, mis on päris eesti keeles. Täiesti selgelt ja korrektselt tulevad emme, pähh ja aitäh (iga asja peale, kogu aeg), igapäeva repertuaaris on veel esindatud ishhi, (v)anni, allo, õue, llll (lill), (l)amp, Liiihu (Liisu), pu (puu). Armin teab täpselt kus on tema enda, Liisu või 1kõik kelle teise nina ja kõrvad ja naba, (silmad ja suu lähevad aegajalt sassi) ta teab täpselt, et kutsud teevad auhauh ja kiisud teevad mjäu, muud muu-d ja mää-d jmt lähevad aegajalt ikka sassi 🙂 Lemmiktegevuseks on kindlapeale koristamine. 1päev asjatasin midagi toas ja kööki minnes avastasin lapse rõdu klaasi puhastamast. Üldse peab tal alati olema oma lapp ja oma hari, millega ta väga tähtsalt toimetab.

Potitreening on ka olnud igati edukas ja päevasel ajal temaga kodus olles mina üldse talle enam mähet ei pane. Potile ta ikka ise ei lähe, aga ma umbestäpselt tean kuna ta potile tahab ja siis panen teda sinna. Mingit sõjakisa ega vastumeelsust ta selles osas ikka ei ilmuta.. teeb hädad ära ja asjatab edasi. Õnnetusi muidugi juhtub ikka ka, aga see on väike asi 🙂 Üks suur põhjus, miks ma üldse teda nii väga sinna potile panen, on see, et meil on niiii kuum. kogu aeg on niii kuum ja siis on lihtsalt rõve talle neid mähkmeid toppida 🙂

Sünnipäevapidustustega tegimegi algust laupäeval – kõik olid ju kaunid kutsed (kuhu peale ma unustasin kirjutada kuupäeva, hehe) saanud ja puha. Kui Otepääl oleks mõni laste mängutuba, siis ilmselt oleks ma seal pidanud, aga mida ei ole, seda ei ole. Samas on ju see Armini kodu ja just siin tunneb ta ennast kõige mugavamalt .. õnneks on meil päris palju ruumi ka. Kuigi külalisi oli rohkem kui mitukümmend, siis jaotusid kõik kuidagi sujuvalt ära .. vanemad inimesed pluss osa beebisid emmedega olid elutoas, suuremad lapsed mängisid meie toas aliast/monopoli, mehed rääkisid köögis poliitikas ja muist lapsi mässasid Armini toas.

Sünnipäevaks sai A endaleisikliku pallimere, mille kinkis minu emps. See oli väga teadlik osta, sest A lihtsalt arrrmastab pallimerd. Alati, kui Põlvas võimlemas käisime läksin jupp aega varem kohale, sest seal sai A pallide sees supelda.. nüüd saab kodus ka :´) Ardi vanemad kinkisid talle uhke suure traktori, veel sai hästi nunnu kiikhobuse, klopsimismängu, oma isikliku telefoni, millega terve maailm läbi helistada, puidust puslesid, raamatuid jne.. niiet meie elamine on praegu nagu bardakk ja kõik kohad on lapse asjadega kaetud, homme on õnneks “vaba” päev ja saame neid sättida ja paigutada.

Laupäevaõhtul kui külalised olid ära läinud ja toad olid koristatud tundsin ma ennast lõputult väsinuna, aga ilmatuma rõõmsana, et inimesed tulid meie juurde, tähistama meie lapse sünnipäeva. Me oleme väga väga õnnelik pere, sest me oleme nii hoitud. Ja ma olen selle eest lõputult tänulik! Aiäth!

Kaitstud: Kodukandi tragöödia

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: