Meeleolu

Vaatamata rõvedale porisele ja külmale ilmale on meie peres hetkel ikka täielik jõulumeeleolu. Täielik. Suuresti sel põhjusel, et pojakese lemmikraamat on minu esimese klassi aabits ja tema lemmikpilt sealt on pilt jõuludest: jõuluvana ja kingikott, lapsed ümber tema rõõmsalt sahmerdamas ja kaunistatud kuusk.. Seda pilti oleme juba pikka aega päevas vähemalt 10x vaadanud ja sellest nii palju rääkinud – A teab täpselt, kes on päkapikud, et tuuakse kuusk ja lund peaks sadama .. ja tema enda jõululuuletus jõuluvanale on napilt peas, millest viimast rida “laste sõber jõulumeeeeees” esitades ilmutab ta ikka enneolematut rokkari talenti! Sellised esinemised toimuvad meil siin kodus..

Seega kui kogu aeg lapsega ketrame seda jõulude teemat siis on ikka hästi raske kuidagi külma kõhuga olla, ikka tuleb endal ka selline soe ja tore tunne sisse. Illustratsiooniks pilt möödunud aasta toredast päkapikupoisist (9k)

Rometi jõulupidu 065

Nõndaks me ootasime juba pikkisilmi, et see esimene advent tuleks.. ja eile, enne esimest adventi, tundus olevat õige hetk kõik jõulutulukesed ja jõulusokid ja muu meeleolu loov välja kraamida ja kodu ehtima asuda. Seda me hästi entusiastlikult tegime ja nii hea ja ilus on olla küll.

Ja et kõik oleks ikka täitsa nagu päris, siis tegime täna pojaga piparkooke – ei saa mööda minna faktist, kui tubli ja asjalik ta on. Ma ei kujuta ette kui puhas tegevus see piparkookide tegemine üldse olla saab, aga segadust ei olnud mitte gramm rohkem ka, kui ma oleks üksi teinud. Rõõmu ja nalja selle eest oli tohutult. Üle tubli tunni oli A ikka täiesti ametis, nii rullimise, vormimise kui ka kaunistamisega.. muidugi, vahepeal läks natuke tainast ja natuke glasuuri suhu ka, aga mis rõõm see siis ilma selleta oleks.. Meeleoluks kena pilt lapse isast 2 aastat tagasi, mil mina rase olin:

Jõulud 033

Ja nüüd – 2 aastat hiljem saab juba toredasti teha piparkooke 1a ja 8k pojaga:

A küpsetab

Ardi läks täiega meie meeleoluga kaasa ja serveeris meile õhtusöögiks hapukapsast, kartulit, sülti, verivorsti.. pohlamoosiga ikka. Mulle maitses väga, lapsele maitses kõigest kõige rohkem: sinep!

Nüüd lähen panen pojale soki sisse natuke päkapikukraami, et teda homme taas tore üllatus ees ootaks ja ütlen talle aitäh, et meie peres vaatamata külmale ja kõledale ilmale nii hea ja soe tunne on.

 

Advertisements

Õnnetus ei hüüa tulles

Töökaaslane kirjutas mulle esmaspäeval, et ärgu ma järgmisel päeval tööle minnes ehmatagu – Külakeskuses oli uputus! Külakeskus on maja, kus töötavad kontorirotid, kus toimuvad laulu-tantsu-kunstiringid,kohvik ja osaliselt ka rehabilitatsiooni teenused. See mõte tegi mulle alguses natuke nalja, sest ma kujutasin ette kuidas nad seal mopikestega ringi jooksevad.. selgus aga, et asi naljast kaugel.

Teise korruse köögis oli kraan katki läinud. Nädalavahetusel, muidugi. Kui kedagi Külaskeskuses ei ole, muidugi. Nõnda oligi vesi terve nädalavahetuse jooksnud ja väga suurt kahju teinud..Ja tegemist ei ole majaga, mis oleks olnud vana või vajaks remonti, ei. Täitsa uus ja terve, hoole ja armastusega ehitatud maja.. ja nüüd selline kole lugu.
Külakeskus 122
Külakeskus 115
Kindlustus fikseeris olukorra ja täna juba alustati parandustöödega, mis ilmselt vältavad õige pikalt. Hästi selline paha olukord – mitmed töötajad, sh mina, ütlesid, et nii kurb on nagu oleks oma kodus õnnetus juhtunud..

Aga nagu ikka ja alati on igal kurval, nõmedal ja tobedal lool omad plussid. Inimesed. Kuna ehitajad tahtsid kõikidele seinadele ligipääsu, pidime meie kõik-kõik asjad kokku pakkima ja saali kolima. Siis on tore, et vahet pole, kas oled raamatupidaja, eripedagoog, personalitöötaja või juhataja isiklikult – Sa teed seda, mida parasjagu on tarvis. Võtad harja ja pühid. Otsid Küla pealt kaste ja pakid, pakid ja pakid veel .. Tassid ja vead, nii kaua kuni on selline tunne, et käed kukuvad otsast ära.

Ma olen alati olnud seda usku, et raskused liidavad inimesed ühte. See seob. Ühised kogemused ja läbielamised liidavad. Ja täna oli ka nii.. me olime ja tegime külg-külje kõrval. See oli nii nagu seal Milka šokolaadi reklaamis, et muidu igaüks teeb oma asja, sest kogu aeg on kiire, aega on vähe, ja siis tuleb elu ja teeh mauhti! Ja siis on meil kõigil 1 eesmärk – päästa nii palju kui päästa annab, et meil kõigil oleks hea. Ja siis keegi teeb kõigile kohvi. Keegi harutab kommipaki lahti, sest muidu saab jaks otsa. Ja hea ja tore on olla, vaatamata sellele, et olukord tegelikult on kurb. kurb.

Päeva lõpuks muidugi olime hirmus uhked ja rahul endaga, sest meil on nüüd saalis avatud kontor .. hehe 🙂
Külakeskus 127

Külakeskus 123

Selgelt koos mängu- ja puhkenurgaga!
Külakeskus 120

Külakeskus 121

Mõistmist

Ardi ostis mulle eelmisel nädalavahetusel hulga raamatuid, muu hulgas ka Anja Wikströmi “Ükski pere pole saar”. Minu sõbranna soovitas seda mulle ja niipea kui olin sisu tutvustuse läbi lugenud teadsin, et see on midagi täpselt minu maitsele. Nii ka oli- eile lugesin poole ööni ja täna lõpetasin. Mitu korda surusin raamatut vastu rinda ja ütlesin Ardile, et ma ei saa edasi lugeda.. sest ma ei taha, et see kunagi otsa saaks. See on nii valus. Ja nii ilus.

Autor räägib enda perekonnast. Perekonnast kahe lapsega, kus tütrel on diagnoositud ATH ja asperger. Võitlusest ühiskonna normide vastu. Võitlusest suhtumisega, et vanemad on ise süüdi – vanemad ei ole osanud piire seada, vanemad annavad oma lastele liiga palju suhkrut, vanemad ei tule oma lastega toime. Inimesed kostitavad altkulmu pikude, nõuannete ja kommentaaridega, aga abi, abi mida perekond reaalselt vajab, on nii raske leida.

“Kui My vait jääb, saan ma aru väljendist, et aeg seisab. Mitte millelgi peale My ei ole vähimatki tähtsust.”

Ja keerulised pole mitte ainult suhted naabritega – keda häirib pidev lärm -, teiste laste vanematega, kes pööravad pilgu kõrvale, ei taha näha ega kuulda, vaid ka ametiasutustega, kus järjekorrad on pikad, kus ametnikud vahetuvad ja inimesed oma murega jäävad lihtsalt üksi. Jäävad ilma abist, mis õigel hetkel nii maailmatuma oluline on.

Läbi udu näeme maailma lähemale tulemas, meile vastu helkimas, hapramana kui varem. Ohtlikuna. Ilusana.”

Ja kõige selle võitluse taustal on üks laps. Üks laps, kellel on nii raske. Kes kardab. Kes võõristab. Kes ei oska teiste lastega mängida. Ei suuda suhestuda. Oma emotsioone kontrollida. Kes tunneb ennast halva sõbrana. Laps, kes ameti- ja haridusasutustesse jääb maha vaid diagnoosina paberil, kus ei pöörata vähimatki tähelepanu temale – inimesele – kel on oma nõrgad küljed, mis tuge vajavad ja ka väga tugevad küljed, millega saab tööd teha.

Ja üks ema. Ema, kelle süda murdub tuhandeks killuks, sest tema last ei kutsuta ühelegi sünnipäevale. Nende perekonda ei kutsuta õhtusöökidele ega mänguõhtutele. Teised vanemad ei taha neid.. ei taha, sest nad on tüütud. Sest My ei oska rahulikult oma korda oodata. Ei oska nuku moodi istuda ja tasa olla. Võtab laualt luba küsimata saiakest. Ei ole hästi kasvatatud ja hea laps, ei ole selline laps, kellega teised vanemad tahaks, et nende laps mängiks. On liiga aktiivne, liiga intensiivne ja vali.

Kuulen kolleege ja sõpru rääkimas lastest, kes rikuvad ära nende lapse sünnipäeva, või lastest, kellega nad ei tahaks oma lapsel eriti mängida lasta. Kui nad räägivad vanematest, kes ei sea piire või kes käituvad kummaliselt, muutun lohutamatuks. See jõuraas, mis minus veel alles on, kaob kohtumisel inimestega, kellel ei ole häbi väljendada kõiksugu eelarvamusi, alates ilmsüütutest kuni tõeliste õudusteni.”

On pühapäeva õhtu ja ma tahaks kooli maha lammutada. Ma vihkan kooli, vihkan vanemaid kes kutsuvad ainult rahulikke, hästi kasvatatud ja ilma ATH-ta lapsi oma laste sünnipäevadele. Kes räägivad tões ja vaimus oma lastele sellest, kuidas olla “hea sõber”. Selle taha on ilmatuma lihtne pugeda. Nii lihtne on kvalifitseeruda “heaks sõbraks” kui Sul ei ole ATH-d. Kui ei pea end õhtul magama nutma ja minema, klomp kõhus, esmaspäeva hommikusele kogunemisele, kus keegi ei tohi nädalavahetuse peost rääkida, aga kus kõik on sellest teadlikud. Et pidu toimus. Et mõned kutsuti ja mõned jäid kutsumata.”

Mul on väga raske kirjeldada kõiki neid tundeid, mida see raamat minus tekitas. Selgelt, erivajadusega lapsed ja noored, nende pered ja käekäik ongi mulle väga südamelähedane teema.

Ka minu jaoks, kel on terve ja tragi laps, on emaks saamise juures olnud kõige raskem tulla toime just ühiskonna survega – nii peab, nii ei tohi, miks sa nii teed .. Ja kuigi mul on pedagoogiline haridus, spetsialistidest tuttavaid ja sõpru, oskus infot hankida ja analüüsida, on ikka olnud hetki, mil lained on pea kohal kokku löönud ja ma olen tundnud, et maailm on üks nõme koht, sest inimesed on üksteise suhtes nii kriitilised, vaevumatagi küsima või mõtlema, et aga MIKS nii on? miks mitte teisiti.

Ma olen väga palju mõelnud sellele, kuidas tunnevad ennast kogu selle surve sees vanemad, kellel ei ole kõik hästi. Kelle lapsed ei hakka varakult kõndima, varakult rääkima.. kelle süda on täis muret oma lapse tervise ja heaolu pärast, kes peavad otsima abi ning samal ajal veel tulema toime inimeste mürgiste kommentaaride ja arvustustega, nagu vanemad oleks süüdi.. nagu nad oleksid ise midagi valesti teinud. Ei ole. Ei ole.

Ja erihoolekandeasutuses töötades näen seda ju pidevalt. Vanemaid, kes meeleheitlikult otsivad oma lapsele kohta. Kohta, kus tal oleks hea, turvaline, kohta, kus oleks tagatud kvaliteetne teenus ja selle kättesaadavus. Kohta, kus tema eripäradega arvestataks. Kus ta saaks elada tavalist noore inimese elu. Kus ta saaks õppida ja töötada vastavalt oma võimetele. Kus teda kutsutaks sünnipäevadele ja pidudele, kus oleks sõbrad. Kus ta oleks väärtuslik ja oluline liige.

On ikka olnud selliseid eredaid hetki, kus minult on küsitud, kas ma ei karda oma last tööjuurde kaasa võtta.. ja kui see muidu teeks mind kurjaks, siis olen oma töökaaslastelt üle võtnud selle suhtumise, et inimestele ei saa pahaks panna seda, mida nad ei tea. Kes pole erivajadustega inimestega kokku puutunud ei saagi veel teada, et nad on toredad, armsad, siirad, andekad.. ja nüüd kui ma nt olen nendega kohvikus ja keegi naeru kihistab või jõllitama jääb, siis ma mõtlen, et andku minna -vähemalt saab nende mailma pilt natuke avaramaks – et need ongi päris inimesed. Elusad. Ja ei tee Sulle midagi. Et nad on täpselt sellised inimesed nagu mina ja Sina. Oma nõrkade ja väga tugevate külgedega.

Lisaks, kunagi ei tasu oma nina teiste suhtes liiga püsti ajada. Seda ilmselt peaksid teadma kõik lapsevanemad, et mis ühele sobib, ei pruugi teisele perele üldse sobida. On tore, et kirjandus ja informatsioon on kättesaadav, aga selle najal ei ole kena teisi inimesi halvustada ega maha trampida – äärmuslike juhtumite korral on ka kõige mõistlikum vastavaid institutsioone teavitada, mitte FB postitusi vorpida. Kasude ja kahjude võrdlus on alati omal kohal. Nt mina ka ei ole pannud oma last käimistooli, ei näita veel multikaid jne, aga samas saan aru, et minul on kõike seda väga lihtne mitte teha – minul on 1 laps ja tugev võrgustik taga. Juhul kui ma oleks nt kolme lapsega, kes korraga karjuvad, siis ma ilmselt paneks küll ühe multikaid vaatama ja teise käimistooli vms, et kolmandat sööta jne. Elus ei ole ideaalseid olukordi ega ideaalseid inimesi, meie saame teha ainult oma parimad valikud sel najal, mis meile antud on.
Ja lisaks, elus ei ole garantiisid. Ei ole ette teada, missugused raskused võivad oma lapse kasvatamisel ilmneda, olgu ta kaheselt 1kõik kui ingel, mitte keegi ei saa ette teada, et vot meie peres midagi ei juhtu. Et meist lähevad kõik õnnetused mööda. Sestap on minu arvates väga oluline olla tänulik. Ja abivalmis. Ja hea. See ei maksa midagi.

Sina, kes sa kohtad kooli koridoris või näiteks toidupoes kedagi My sarnast, pea meeles, et Sa oled oluline. Sinu naeratus või rõõmus “tere” võib tähendada määratult palju kurvale, ärevale, ennast üles keeranud või pahasele lapsele. See, mis on Sinu või minu jaoks väike asi, näiteks lapse kutsumine sünnipäevale, võib olla kellegi teise jaoks tohutult tähtis.”

Üks hea sõna. Üks naeratus. Annab toetust, julgust, jaksu, USKU.

P.S. Vot sai kuidagi selline kurvemates toonides jutt. Tegelikult olen ma kohanud ka ääretult palju häid ja abivalmis inimesi, kes on valmis kasvõi mägesid liigutama, et erivajadustega inimeste elukvaliteeti parandada. Neist siis teine kord.

Hästi õnnelik olen..

.. peale toimekat päeva uutes mõnusates pidžaamapükstes ja soojades sokkides oma uut ja ilusat märkmiku täites, samal ajal kuulates kuidas kõrvaltoas isa-poeg teineteisele unelaulu laulavad.
uud pidzaama 003

Puhas.õnn.

Eesti ilusad lasteriided.

Aja jooksul on meile kingitud ja oleme ise ostnud ilusaid, kvaliteetseid Eesti lasteriideid ja minu armastus nende vastu aina kasvab. Mitmel põhjusel: ise kobakäpana hindan väga väga inimesi, kes oskavad mitte millestki midagi ilusat luua ja puhas rõõm on oma raha kulutada Eesti ettevõtetesse ja nii ilusaid asju vastu saada.

Eesti riided 045

Põlled ja Papud tore Facebookileht asub siin.
Neid kenasid püksipaare on meie kodus juba kolm. Esimesed, punase-mustaga ostsin ise peaaegu aasta tagasi ja laps kannab neid siiani – alguses olid veits rohkem kottis, nüüd vähem. Vett ja vilet on need püksid korralikult näinud, sest hulga aega laps käputas nendes, samuti on neid kõvasti liivakastis trööpand ja u sada korda täis pissind.. ikka nagu uued ja eriti mõnusad vaba-aja püksad.

Teise paari, musta-lillaga kinkis A-le minu sõbranna, sutike paksem kangas ja sutike viisakama olemisega. Mult on muuseas 1x küsitud, et kas tal on tüdrukute püksad jalas – aga natuke lillat minu jaoks küll riiet kohe tüdrukute omaks ei tee. Need on lihtsalt nii ägedad. Kolmanda paari ostsin jälle ise alles hiljuti .. mulle tundub, et need lahedad püksid lähevad nagu soojad saiad ja seega olin maru üllatunud, et sellised imeilusad värvilised püksid veel saadaval olid, ja veel meie suurus 🙂 Minu meelest hinnad on täiesti taskukohased, vb isegi pigem odavamapoolsed võrreldes poekaubaga? Igal juhul kvaliteet küll absoluutselt poekaubale alla ei jää, pigem vastupidi. Ja asjal on hing sees.

20150531_143042
20150623_122533

See kenakene mütsi ja salli komplekt pärineb Bluebirdilt, nüüdseks Bredenkids ja asuvad siin. Vot mina olin ka hädas oma lapsele “normaalse” mütsi leidmisega – kas tulevad kõrvad paljaks, vajub silmadele, ei hoia hästi või ei näe hea välja..siis tõesti-tõesti, see komplekt on kuldaväärt. Esiteks näeb nii armas välja ja teiseks tõesti hoiab peas hästi! Ja veel.. kuna see hull ilastamise periood ei lähe ilmselt ühestki lapsest mööda, ega pudistamise ja ega määrimise, siis seda salli ma olen ikka hullult palju pesnud ja ikka – värvid erksad, ei ühtki topi-poega ka. Puhas rõõm. Usun, et meie laps kannab enda oma veel järgmisest kevadest sügiseni, aga kindlasti ostame sealt veel.

Eesti riided 046
Selle vasakpoolse Dadamora (link) kutsuga särgi kinkis meile minu sõbranna ja siis ma selle ettevõttega tuttavaks saingi. Ja selgelt armusime kõik sellesse. Eelkõige nende imeilusate, lihtsate ja lastepäraste loomapiltide pärast. No minu meelest on need lihtsalt nii-nii ilusad! Boonusena kasutatakse Eestis toodetud puuvillast kangast (omades GOTS/ ÖKO-Tex sertifikaati) ja mustrid peale on trükitud käsitsi, seega iga toode unikaalne. Tahaks siia taha veel südamekesi teha 🙂 Tooted küll maksavad kenakese raha, aga kuna esiteks – meie laps on kõige kiiremad kasvamised ära kasvanud ja mahub ühte kampsunisse päris pikalt, siis leian et see on ok investeering ja teiseks – kogu eelnev jutt lapsesõbralikust kangast + kvaliteet. Kolmandaks – tasub soodustustel silma peal hoida – võib just oma lapse suuruse saada väga hea hinnaga. Meil ongi olnud just see pahandus, et mulle meeldivatel toodetel on A-suurus pidevalt otsas, aga püüan nüüd rohkem peale passida 🙂

Igal juhul on lahe see, et praegu veel laps on nõus minu valitud riideid kandma. Nt minu 7 a vennapoeg käis kolm päeva järjest ringi nähes välja nagu Hulk. Noh, päris selle kostüümiga ja puha 🙂

Kodused kihlveod

Peale lapse saamist on hästi loomulik, et kui keegi meie sõpradest-tuttavatest titeuudiseid kuulutab, siis elame nii rasedusele kui ka lapse sünnile ja kasvamisele südamest kaasa. No nii hea meel on ju, ja natuke kadedaks teeb ka 🙂 Isegi Ardil, kes muidu emotsioonidega üsna kitsi on, läheb silm väikeseid beebisid nähes hoopis teistmoodi särama. Meie väga armsad ja kallid sõbrad said mõni nädal tagasi poja, ja kui mina ikka katsusin ennast kuidagigi vaos hoida, et noortele vanematele aega anda uue olukorraga harjuda, siis Ardi ei suutnud seda küll üldse: ta pommitas mind päev otsa küsimustega, kas ma ikka olen nendega rääkinud ja kuidas ikka noor ema ennast tunneb ja kuidas isa ennast tunneb (muuseas, Ardit huvitab a-la-ti, kuidas isadel läheb ja paljudele tuleb see suure ja toreda üllatusena, sest üldjoontes läheb sujuvalt kogu tähelepanu noorele ilmakodanikule ja emale, kes selle raske töö ära on teinud) ja kuna külla saab minna. Vot selline titearmastaja on see minu mees.

Lisaks sellele tundub mulle, et tal on kohe mingit sorti side nende lastega, juba alates ajast mil nad ema kõhus aega veedavad .. Seoses sellega, et meie sõbrakesed ja tuttavakesed järjest lapsi saavad, kujunes meil Ardiga välja omavahel tore mäng, kus pakume lapse sugu ja sünnikuupäeva. Alguses pakkusime raha peale, aga kuidagi tobe oli ju omavahel raha vahetada, ja nüüd peab hoopis kaotaja võitja välja õhtusöögile viima. Minul aga selles asjas mitte üks gramm ei vea, sest ma ei ole veel MITTE KORDAGI võitnud. Ainult Ardi!! Praegusel hetkel on mul ainult üks võidulootus veel jäänud.. niiet armsad sõbrad ja tuttavad, kui te juhtumisi lapseootel olete, siis andke teada, et mul tekiks uued võiduvõimalused :))

kihlveod