Katsetus

Ma olen juba ammu täiega Armini esimesesünnipäevaõhinas! Ja kuigi Ardi arvas, et oleks ok teha facebookis event ja vanaemadele üle ukse hõigata, et hei, tulge külla, siis mulle vahepeal täiega meeldib asju üle võlli teha, ja selleks pole paremat põhjust kui: oma.lapse.esimene.sünnipäev! Seega tegin täna katsetuseks ühe kutse. See sai selline:
Armin vannis ja kutse 053
Elevant sai veidike paksuke, järgmised proovin kõhnemad teha 🙂 Üldjoontes olen rahul, peaasi, et järgmised 10 ka enam-vähem saaks!

Vahepeal meenutus aastast 2013, mina ja F
Ma ja F
Nüüd, aasta 2015, minu poeg ja F
Kati pool 001
Ja mina ja F
Kati pool 106

Veel toredaid pildikesi. Issi ja poeg kvaliteetaega veetmas:
Armin vannis ja kutse 004

Armin vannis ja kutse 005

Armin vannis ja kutse 007

Armin vannis ja kutse 016

Armin vannis ja kutse 027

Ja milleks meile enam lauamängud, kui meil on lapsed :))
Kati pool 178
Kati pool 204

Väike kavalpea
Kati pool 018

Armini 11 kuud

Hihih. Täna on olnud marutore päev, sest esiteks sündis siia maailma üks uus ilmakodanik (7 on ikka marupopp kuupäev sündimiseks!) ja teiseks käisime ühe armsa tirtsu sünnipäeval. Ja kolmandaks sai meie poeg 11 kuud vanaks. 11 kuud. Uskumatu!

Viimane kuu on läinud hästi linnulennul ja pigem teeme ettevalmistusi selle “päris” sünnipäeva (nagu Ardi seda nimetab)puhul. Täna näiteks käisin ostmas nodi, millest sünnipäevakutsed meisterdada.. aga ei saa ikka seda viimast kokkuvõtet ka tegemata jätta 🙂

Füüsilise poole pealt vist väga muutusi ei ole. Iseseisvaid samme laps ei ole veel teinud ja kuigi ma olen alati olnud pigem seda meelt, et pigem hiljem kui varem, siis nüüd ma ikka juba ootan, et ta päris ise kõnniks 🙂 Eelkõige seetõttu, et päris raske on teda pidevalt punktist A punkti B süles tassida. Muidugi teadjamad lapsevanemad võivad siinkohal mainida, et fakt, et laps oskab kõndida, ei tähenda üldse seda, et ta seda teeks siis kui mina tahan 😛 Muidu turnib igale poole ja on reaalselt nagu tank – mitte mingil juhul ei lähe ta ümber ega ringiga, vaid otse üle! Vahet pole, millest või kellest(!) Kui tal on siht silme ees, siis on see kindla peale sirgjooneline!

Peale selle.. A teeb kõike, mida teised inimesed teevad. Kui keegi korraks köhatab, siis võib olla täiesti kindel, et Armin köhib veel tund aega takka.. ükspäev nuuskasin ja õhtu otsa käis A mul järel ja püüdis mu nina pühkida 😛 Samamoodi paneb ta võtmeid lukuauku, telefoni kõrva juurde ja teeb “allo-allo”, püüab issi eeskujul pistikukaitsmeid igale poole toppida, pakib kingitusi ja koristab! Koristab kõike ja kogu aeg! Selline mees! Teeb pai ja kalli-kalli ja musi ja kui ise ärkab, paneb Sipsiku kenasti teki alla tuttu..

Sõnavaras eksisteerivad sõnad “emme” ja “issshhhiii” .. S-tähte ei öelnud ta päris pikka aega ja kui 1hetk see isshhhiii tuli, siis me olime rõõmust ikka päris ogarad 🙂 Veel ütleb ta (p)aaii.. samal ajal kui kassi silitab ja pähh – mida ta praegu ütleb põhimõtteliselt iga asja peale ja kõik loomad teevad tema arvates auhauh!

Päevade sisu moodustab suuresti ka potil käimine. Sellega on selline teema, et ma olen lugenud ja kuulnud, justkui varajane potitamine oleks mingi hirmus lapse kiusamine ja et sellised lapsed ei hakkagi potil enne käima kui kolmeselt, sest neil on nii ilmatuma suur trauma vms..ja ma ei saa sellest hästi aru. Sellest saan küll aru, et see potile panek on minu enda tahe ja soov ja saan aru, et teised võivad sama tulemuseni jõuda nädala(te)ga. AGA ma väga hästi ei kujuta ette, kuidas saab sellest potitamisest mingit sõjalaagrit teha, sest selge ju on, et kui ta seal ei püsi, hakkab nutma, ei taha, siis ei saa teda ju ometi seal sunniviisiliselt hoida ega hirmutada, sest siis ei tule ju iial midagi :)A ka ise ei lähe potile ja ma ise tõepoolest järjepidevalt panen teda sinna peale magamist, peale sööki jne, aga igal juhul saab ta aru küll, miks ta seal on ja kui miskit tuleb, siis plaksutab. Kui häda pole, hakkab vingerdama ja võtan ta ära. Igal juhul ei ole see tema jaoks midagi dramaatilist, pigem täpselt samasugune rutiin nagu enne õue minekut riidesse panek, hammaste pesu vms.

Pildikesi ka. Perepoeg tegutsemas:

Liisu selfied 002

Armin koristab 001

Armin 004
Armin 026

Armin 025

Armin 023

Armin 054

Armin 052

Armin 050

Armin 048

Bioloogilises mõttes ei ole A-l ühtegi päris-päris “tädi”, kuid meie perekonda on õnnistatud Meriliniga, kes on meie pere hea haldjas ja kes on vabatahtlikult ja sujuvalt kõik tädi-kohustused ja palju rohkemgi veel enda kanda võtnud. Me oleme nii tänulikud :´)
Armin 090

Armin 069

A niisama vanaemaga vaipa heegeldamas:
Armin 037

Armin 028

Vanaema kudus uue vesti ka, A eputab:
Armin 101

Armin 098

Eile oli Otepääl III öölaulupidu ja kuna niiiiii ilus õhtu oli, läksime ka. Ardi alguses tahtis eemale jääda, et äkki poja ehmatab vms.. selgs aga, et meil on kõige suurem tantsu-ja laululõvi üldse :O! Nii tore oli!
laulup

Täna käisime sünnipäeval ja mina sain aru, et ilma mänguköögita on minu edasine elu mõttetu. Püha taevas kui toredaid asju plikadel on, aga samas pole keegi ju öelnud, et väiksel meesterahval ei võiks üks mänguköök olla. A oli talle omaselt igati muhe.
Stella SP

“Elu ei seisne mitte enese leidmises, vaid enese loomises” – G.B. Shaw

Ardi kinkis mulle hiljuti raamatu ja see ajab mind siiani täiega muhelema – ma lihtsalt nii hästi kujutan ette, kuidas ta seal raamatupoes tuulas ja püüdis leida midagi just mulle. Kuigi Ardi teab peast minu lemmikautoreid ja tajub minu maitset üsna hästi, siis teisele inimesele raamatu ostmine on ikka veits nagu ostaks põrsast kotist – kas meeldib või ei meeldi üldse. Õnneks mulle meeldib 🙂

Tegemist on Sheryl Strayed raamatuga “Metsik” ning taaskord peaks olema tegemist tõesti sündinud looga 🙂 Peategelane on noor naine, kes kaotab varakult oma ema ning koos ema surmaga laguneb ka muidu ühte hoidnud perekond kildudeks. Suutmata leina ja valuga toime tulla kuritarvitab ta narkootikume, magab paljude võõraste meestega, purustab oma abielu .. Üdini oma eluga ummikusse jooksnuna otsustab ta võtta ilma erilise kogemuseta ette ihuüksi pika matka – 1600 km. Raamat käsitlebki vaheldumisi algaja matkaja raskusi, ebaõnnestumisi, madalseise, eneseleidmist, hingehaavade ravimist ja samas rullib lahti minevikus juhtunud sündmused ja emotsioonid. Üdini ehe, üdini siiras, üdini inimlik raamat. Ja boonusena veel palju kirjeldusi maalilisest loodusest 🙂

“Nii suure asja murdumist peaks saatma küll suurem raks” – Sheakespeare

“Ma olin kahekümne kahe aastane, sama vana kui ema siis, kui ta minust rase oli. Ta pidi minu elust lahkuma samal hetkel, kui mina tema ellu tulin, mõtlesin.”

“-Kas ma armastan teid nii palju? küsis ta meilt, hoides käsi teineteisest kuue tolli kaugusel. Ei, vastasime meie kavalalt naeratades.-Kas ma armastan teid niii palju? küsis ta uuesti ja veel kord ja veel kord ja veel kord, käed iga kord teineteisest kaugemal. Kuid ta ei saanud iial jaatavat vastust, ükskõik kui laiali ta käsi ei ajanud. Tema armastuse suurus jäi talle kättesaamatuks. See oli mõõtmatu ega mahtunud kuskile”

“Mu ema oli juba minus. Mitte ainult see osa emast, mida mina tundsin, vaid ka see, mis oli olnud enne mind”

..

Samal ajal kui ma lõpetasin selle raamatu lugemise saatis vend mulle video, mis on tehtud möödunud suvel nende Elbruse reisist. Lummatuna raamatu muljetest ja vaadates seda imeilusat videot ma sain aru. Ma sain aru, miks inimesed loobuvad jooksvast veest, soojast toast, pingutavad enda keha viimase piirini, magavad telkidega hangedes, söövad nädala aega kuivikuid, tunnevad ärevat huvi ilmaennustuste vastu ja lähevad selliseid asju tegema. Ja kuigi mina armastan kõiksugu mugavusi: sooja dušši, voodis magamist, pliiti ja ahju, internetti ja mobiililevi, võimalust riideid vahetada vastavalt tujule, siis tuli mul ikka väga kange isu ise ka midagi säärast korda saata. Muidugi mitte nii suures plaanis, sest mul pole ei füüsilist, ajalist ega rahalist ressurssi nt et vennaga koos suvel kuskil tippe vallutada, aga näiteks suvel mingi nädalakese Eesti pikimal matkarajal võiks seljakotiga elada küll. Ma usun, et sellised kogemused annavad midagi juurde igal juhul – ennast proovile panna, rõõmu enesega paremaks sõbraks saada ja hingehaavu ravida. Peale selle ma arvan, et sellised reisigrupid nagu mu vennal on et, need inimesed on hetkega Sinu inimesed – raskuste läbimine alati liidab ja lähendab, pole muud varianti, kui neid täielikult usaldada ja olla see, kes sa oled. See on väärt iiveldust ja peapööritust, valusaid lihaseid ja ville jalgadel, ebamugavust, et tulla tagasi parema ja rõõmsama endana.

Eestlased Elbrusel:

Teatrikogemus “Deemonid”

Käisime laupäeval vaatamas Vanemuise Väikses majas tükki “Deemonid”. Sõbranna soovitas väga, aga ilmselt on teatriga nii nagu on raamatute ja filmidegagi – üks võib sellest leida enda jaoks terve maailma, teine üldse mitte midagi. Kadi ütles 1kord, et teater on kosutus ja see on minu meelest kõige tabavam ütlus üldse, kuid sel korral kahjuks ma kosutust ei saanud, kogemuse aga küll.

Esimene vaatus oli minu jaoks enam vähem okei: laval oli üks paarike, kes pika kooselu vältel olid jõudnud sinnamaani, kus nad teineteise kallal ainult naaksusid ja vingusid, teineteisest räägiti mööda ja üksteist ei kuulatud. See pakkus omamoodi humoorikat ja omamoodi kurba äratundmisrõõmu meie tülidest (või nagu Ardi armastab öelda, siis minu tülitsemisest, sest tema minuga ei tülitse põhimõtteliselt mitte kunagi), kuid edasine muutus minu jaoks täiega liiga sürriks.

Kutsuti külla samas majas elav paarike ja võeti napsu. No nagu ikka on vahest, et tulevad külalised, aetakse juttu, juuakse klaasike-paar veini või õlle ja veedetakse toredalt aega. Etendus jätkus aga selles vaimus, et esimene paarike muudkui tülitses ja nende “eeskujul” hakkas tegema sama ka teine paar .. ja kuigi jah, nad “võtsid napsu”, siis mu meelest oleks nad kõik olnud justkui väga raskes narkojoobes ega andnud endale üldse aru, mida nad teevad või ütlevad. Minu jaoks keeras asja totaalselt üle võlli asjaolu, et tülitsemise hoos hakati ligi ajama teise paari vastassoost isikule. Oli karjumist, kisklemist, peksmist ja draamat ikka täie raha eest, aga kuna ma olen sääkane pehmo, kes absoluutselt ei kannata olla kuskil, kus tülitsetakse, siis mul oli teise vaatuse keskel ikka juba väga halb olla ja ma reaalselt ootasin, et see läbi saaks ja ma saaks koju enda raamatut edasi hakata lugema 🙂 Minu jaoks oli tõesti laval toimuv täiesti sürr, sest ma pole eales kohtunud ühegi paariga, kes teineteist nii jõhkralt, niii valusalt, nii sügavalt solvaks ja alandaks. Ilmselt kui ikka juba heidetakse nalja ja mõnitusi teise ema surma üle või naabrinaine oma naisest ikka kordi kaunim, parem, tublim, ilusam on, on aeg lahku minna.

Pärast arutasime ja jõudsime järeldusele, et esimene paar justkui oli teise paari deemon – ehk alguses olid nad õnnelikud ja teineteisega rahul, kuid teiste eeskujul hakkasid ka täiega soppa pritsima ja kisklema. Iseenesest toetab fakti küll, et kui Su ümber on õnnelikud inimesed, oled ise ka õnnelikum. Näitlejad ja näitlejatöö olid head (vb isegi liiga head), oli süžee ja oli point, kuid siiski pold see minu jaoks. Kadi lohutus ja ütles, et huvitav ja õpetlik oli ikka ja sellele küll ei saa vastu vaielda.

Liisuke

Mulle tundub, et nii nagu on lastega – see oma on ikka kõige nunnum, armsam, tublim jne – on ka loomadega. Igastahes ma olen täiesti kindel, et Liisu on minu hingesugulane ja kui tema oleks inimene või mina oleks kass, siis oleks ta vaieldamatult minu parim sõber.

Ta on lihtsalt nii täiuslik liige meie pisikeses peres – aktiivne ja seltskondlik, julge ja hakkaja, rõõmus ja täis elu, ja samas nii lõputult armas ja südamlik. Üks öö ajasin Ardit kell kaks üles, et ta meist pilti teeks.. Liisu lihtsalt magas mu kaisus nagu päris beebi, pea natuke padja peal ja käpad sirgelt ees. Ma ju ise ei raatsinud ennast liigutada, et pilti teha 🙂 Kahjuks Ardil oli uni liiga magus ja nii see kaunis hetk jäädvustamata jäi. See muidugi ei olnud midagi erakordset, sest igal hetkel kui keegi meist kuskil paigal püsib, siis kerib Liisu ennast ruttu ruttu kerra ja heidab meie peale tuttu. Me muidugi Ardiga oleme säänsed hellikud, et teda grammigi liigutada ei raatsi, mis siis, et ei saa raamatul lehtegi keerata.

Täiesti tavaline vestlus meie kodus:
Mina: Palun tee mulle teed
Ardi: Näed ju, et kass magab, kui Sa ise ta ära võtad, siis teen

Mina muidugi ei raatsi võtta ja pean ise endale teed keetma 🙂

Eile igal juhul panin kaamera käeulatusse ja nii kui olin pool lk raamatut lugenud oli kiisu platsis nagu 5 kopikat:
Liisu selfied 019

Liisu selfied 024

Täna üritasin sama fotoshuuti teha pojaga, aga see on ikka oluliselt keerulisem, sest temal pole sekunditki mahti paigal olla:))

Liisu selfied 062

Liisu selfied 057

Liisu selfied 054

Liisu selfied 051

Kohe näha, et üks semester on läbi ja teine alles algamas. Reaalselt on aega, et totakaid pilte klõpsutada 🙂 Ja kohe kohe kui iss koju tuleb, viime oma kalapojukese ujuma!

Koduke ja A teeb naljakest

Mõnele inimesele kohe on kuhjaga antud sellist head silma ja stiilitaju, kes oskavad juba oma peas asju sobitada ja sättida. Me kumbki sellised kahjuks ei ole ja seega saime remondinäol ikka normaalse kooliraha ka makstud 🙂 Esmajoones oli meil visioon, et tuba saab valge-must-sinine (või sini-must-valge, hehe), läks aga hoopis teisiti. Järgmine kord remonti tehes olen ma igal juhul nii palju targem, et surun oma marukärsitu loomuse maha ja ostan asju jupp-haaval, mitte nii, et kohe hulgim ette ära.. sest nagu selgus, siis kõiki asju me kasutada lõppeks ei saanud ja muist asju oleks teinud hoopis teisiti. Näiteks oli eesmärk: valged seinad ja hele põrand. Kui parkett ei oleks olnud ostetud, siis oleks ma peale valgete seinte nägemist nui-neljaks nõudnud endale tumedat laudist, sest see oleks lihtsalt i-me-li-ne ja kindel on see, et kui me kunagi uut elutuba teeme, siis sinna nii ka saab.

Ja siis.. kui Ardi akna ääred ära lakkis jäid need lihtsalt nii kaunid tumepruunid ja neist ma enam nõus loobuda ei olnud.. niiet selgus: tuba tuleb hoopis kombos valge ja tumepruun.. samal ajal oli mul juba isale antud tellimus sisse, et lihvigu kirjutuslaualt vana värv maha (mis muidu oli- üllatus üllatus- tumepruun!!) ja värvigu siniseks.. temal oli töö juba tehtud ja päästa sai ainult nii palju, et sahtlid jäid pruuniks.

Diivan sai pruunikas (külalised naeravad, et kassi karva järgi oleme vist ostnud:)) ja siis hakkasime otsima värvi, mis annaks veits särtsu ka 🙂 Arutluses Ardi tädiga jõudsime oranžini ja mida rohkem ma sellele mõtlema hakkasin, seda rohkem see mõte mulle meeldima hakkas. Ja VEEL rohkem meeldib mulle mõte, et valget tuba on nii lihtne uueks muuta.. nt kevadel ostan kollased kardinad, panen kollased tibupojad riiulitele ja paar uut padjakatet – kohe uus tuba. Jõulu eel teema punase-rohelise kombo ja jälle uus tuba.. mõnuus! Aga praegu jäi sõelale oranž, nii muretsesime kardinad, diivanipadjad ja pisut pudi-padi.
Koduke 025

Koduke 054
Koduke 056

Sinine küünal sai lisatud, sest noh, sinine laud juba ju on 🙂 Alguses mind ikka hirmsasti häiris see ja lubasin kohe hakata värvi maha lihvima.. aga praegu tunnen, et kannataks selle lihvimisega vist suveni küll oodata:D
Koduke 026

Loomulikult ei saanud ka elutoa sisustamisel välja jätta last ja temagi sai enda “staabi”, kus ta aeg-ajalt pikutamas käib 🙂
Koduke 027

Põhimõtteliselt nii ongi. Minu peamine eesmärk oli, et toas oleks võimalikult vähe asju ja võimalikult palju õhku. PRaegu tunnen küll, et nii on. Vanast kirsust tuleb veel diivanilaud ka, aga otseselt karjuvat vajadust selle järele hetkel ei tunnegi. Sektsiooni ma ka elutuppa ei tahtnud, kuna ma ei ole väga nipsasjakeste armastaja ja meil on kodus piisavalt ruumi, et sektsiooni kappides hoitav kuskile mujale paigutada. Küll aga armastan ma raamatuid ja raamaturiiul sai:
Koduke 030

Koduke 061

Sedasi. Aja jooksul ilmselt harjume ja vaatame, mida veel paremini sättida:)

Tänasesse kaunisse päeva nalja ka. Läksin korraks kööki suppi sooja panema ja Armin otsustas hakata lavastama wc-paberi reklaamid:
Koduke 010

Koduke 039

Koduke 040

Koduke 045

Koduke 048

Koduke 049

Mantsu 10 kuud

Kõva hilinemisega postitus, aga kirjutamata ei raatsi jätta, sestnii armas on hiljem endal neid sissekandeid lugeda. Kui ma vaatan sõbranna 4,5k tirtsu, siis mul üldse enam ei kliki ära, et missugune minu poeg selles vanuses oli, mis talle meeldis ja mis teda naerma ajas.. ja hästi tore on siis taas sellest lugeda 🙂

On minultki sellise kurbliku ilmega kordi küsitud, et kuidas see lapsevanema elu siis on. Ja kui vastan, et rõõm on, siis on justkui tahetud seda rõõmu ära võtta ja noomitud, et oota-oota, kui liikuma hakkab siis on kõik tore kadunud ja muud polegi kui üks pidev võitlus.

Kuigi Armin veel päris ise ei kõnni, siis tugede najal ja käputades liigub ta ilmatu suure kiirusega ja ma nüüd julgen öelda küll, et ei ole midagi hullu, ikka on tore, ikka on rõõm. Selles osas muidugi on nüüd teistmoodi (mitte raskem), et nt külla minnes ei pikuta ta meritähena ega viitsi lõputu aeg vaadata samu asju ja ma pean teda kogu aeg jälgima ja vaatama, et ta midagi ära ei lõhuks, endale selge või pähe ei tõmbaks, ära ei sööks..ja ikka vahest juhtub äpardusi, väikeseid kokse, asjade katki minekut ja 1kord kui me olime külas sõpradel, kel mu meelest on maailma kõige lapsesõbralikum kodu, sai Armin kuidagi kuskilt kätte pahtlit ja määris seda siis rõõmsalt põrandale laiali. Tal on väga suured oma tahtmised ja mitte tahtmised, ta oskab suurepäraselt protestida ja vajadusel VÄGA kõva häält teha. Aga IKKA on rõõm. Võib olla, et mul on seda lihtne öelda, sest a)mul on 1 laps b)kes vist siiski on ka üsna rõõmsa ja leebe loomuga c)ma ei ole selles üksi, ehk Ardi võtab väga suure vastutuse enda kanda, aga peamiselt: mind ju ei saa ajada stressi/närvi asjad, mis kuuluvad lapse normaalse arengu ja kasvamise juurde. Minu meelest oleks katastroof see, kui ta oleks ümbritseva keskkonna suhtes apaatne, ei tunneks huvi väliskeskkonna vastu ega väljendaks emotsioone.

10 kuuse Armini lemmiktegevusteks on peituse ja tagaajamise mängime. Taga ajab ta peamiselt Liisut ja otsib teda tohutu sihikindlusega voodite alt, uste tagant, kappidest.. kust iganes. Õnneks kass jagab nii palju matsu, et mängu pikendamiseks laseb ta end aeg ajalt kätte saada, pai ja musi teha, et siis edasi lipata, laps rõõmsalt tema kannul. Aga egas keegi viitsi lõputult taga-ajaja olla ja nii kaasatakse mängu mindki. Aeg ajalt mänguhoos vaatab laps mind eriti kelmika pilguga ja siis hakkab ruttu eest ära kimama.. korraks vaatab üle õla, et näha, kas ma ikka tulen järgi ja kui tulen, siis oh seda nalja ja naeru! Ja kui ma ta viimaks kinni nabin ja kõrgele õhku tõstan, siis ta on niiii- nii õnnelik.

Kuigi siiski mänguasjadest enim pakuvad huvi tarbeesemed, nt on ta suur abimees tolmu võtma ja põrandat pesema, siis spets tema asjadest on kindlalt lemmikud kõik pillid. Ta võib päris pikka aega trumme ja ksülofoni taguda, erinevaid kõristeid (lisaks riisi, tatra jm purgikesed) ja kellukesi raputada jne. Veel meeldib talle väga puisteainetes käsipidi sees olla. Nt kui ma köögis süüa teen, panen talle suuuure poti põhja veits riisi/tatart ja ta on siis ikka üsna pikka aega hästi õnnelik ja oma tegevusse keskendunud. Muudkui katsub ja võtab kätte ja laseb potti tagasi (pillub maha ka muidugi)ja kompab ja kompab..

Kuna Ardi isa veetis remontika tõttu hästi palju aega meil, siis võib öelda küll, et ta on kindla peale Armini üks suurimaid sõpru. Kuigi Armin muidu ei ole eriti sülelaps ja pigem läheb sinna kuhu tahab ja teeb mis tahab, siis vot vanaisa nähes ajab ta küll käed kõrgele kõrgele ja tahab väga tema suurde kaissu. Ma mäletan kui ma rase olin, siis Ardi isa ütles, et tema hakkab “tõsisemalt tegelema” lapselapsega alles siis, kui see juba kõnnib, et saab metsa kaasa võtta loomadele süüa viima või motokrossi vaatama.. nii aga ei läinud. Läks hoopis paremini. Ma ei oska üldse ette kujutada, kui palju on selliseid vanaisasid, kes sedasi tittedega jännata viitsivad, aga mul on maru hea meel, et meil selline eksemplar on. Alles hiljuti käisime Ardiga romäänsi tegemas linna peal ja nemad olid kahekesi kodus. Mähkme vahetus, kakalaadungi küürimine, söötmine, tuttu panek – mida iganes, pole mingit probleemi.

Veel.. juba ligi kuu aega on Armin maganud põrandavoodis. Nagu ma olen kirjutanud, siis hällist võrekasse kolimine meil ei sujunud ja heast magajast sai mitteüldse nii hea magaja (ilmselt ei olnud siin oluline vaid voodi vahetus, vaid kiire areng ja uute oskuste omandamine + hambad). Aga eriti hulluks läks asi siis kui ta püsti hakkas tulema, siis enam muud polnudki kui aga võredest kinni ja püsti ja nutt lahti .. seega lapse magamapanek muutus nii raskeks. Oli kaks varianti: kussutada ta süles magama ja tõsta voodisse või siis hoida teda sunniviisiliselt voodis pikali ja vaadata, kuidas ta ennast magama lihtsalt nutab. Kumbki variant ei meeldinud mulle, sest selline lapse kräunutamine on lihtsalt vastuolus minu põhimõtetega ja samas ma tahtsin, et ta õpiks ise kenasti uinuma. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Armsad Madiken ja MK tuletasid meelde, et tegelikult on olemas ka muid variante, nt põrandavoodi. Põrandavoodi on Montessori pedagoogika üks osa ja kopeerin selle positiivsed omadused Madikeni blogist:

Montessori kasvatus soosib võrevoodi asemel voodit, kuhu laps saab ise magama minna ja kust ise üles ärgata, sest see tähendab rohkem isevalimist, isetundmist, isetegutsemist ja seega stimuleerib lapse arengut positiivselt..//..“Unfettered views – your baby has an unobstructed view of the entire room from the floor bed, offering him or her plenty of visual stimulation” ja “Quieter mornings – because your baby has the freedom to move about, your mornings don’t begin with crying from the crib, pleading to be let out.”

Kuigi Madikeni näol on olemas päris inimene enda päris positiivse kogemusega, siis olin ikka veits skeptiline, et kas see meile ka sobib.. et kui ta seda võrekat omaks ei võtnud, kas siis sellegi võtab.. aga proovima pidi ja mul on selle otsuse üle nii nii hea meel 🙂

Tõesti – tõesti mingit protestikisa enam ei esine: panen lapse voodisse, veits aega tuustib oma Sipsikuga, siis keerab näoga seina poole ja voilaa- laps magab. Ise.jääb.magama. Sellise metoodika puhul kõige suurem hirm on ikka see, et mis siis kui ta nt keset ööd üles tuleb ja otsustab mängima hakata? Sellist asja meil olnud ei ole. Isegi kui öösel ärkab (hambad!), siis lihtsalt hõigub, aga voodist välja ei tule. Päevaunedega on teine lugu, siis küll ärgates tuleb ise välja ja hakkab mängima, aga selle üle ei saa mul olla muud kui hea meel ja seda jälgides usun küll 100 prossa, et selline süsteem toetab lapse isetegemist, isevalimist. Ta ju ei pea seal nii kaua kisama/nutma, kuni keegi teda “päästma” tuleb, vaid ta saab ise minna .. aa siinkohal ilmselt on oluline märkida, et see keskkond, kus laps (omaette) ärkab, peab olema turvaline. Ja meil on. Armin elab omas toas, kus on kõik spetsiaalselt tema vajadusi silmas pidades tehtud.

Veits kartsin, et mida vanemad ja sõbrad selle peale ütevad.. noh et nüüd pannud lapse maha magama. Tegelikult reaktsioonid olid hoopis üllatavalt positiivsed ja kaks sõbrannet on öeld, et nemad proovivad ka, et nii mõnus pesa lapsel 🙂 Ja isegi minu isiklik ema, kes on üsna konservatiivne, ütles hiljuti, et see voodi on ikka nii tore, et saab ise välja tulla või soovi korral pikutama minna (viimast siiski pole juhtund, mina ikka panen ta voodisse, aga uinub ise, nututa)

PS. Ma ise ja kõik mu sõbrad oleme võrekates üles kasvanud ja kõik on absoluutselt toredad inimesed. Seega ma kuidagi ei arva, et võreka variant oleks lapsele halb või need lapsed vähem iseseisvamad. Nende teooriatega on ikka mumst nii, et kui endal on mingi konkreetne häda, siis otsid tuge ja kui leiad, siis on hea meel. Meil nt sellega täpselt nii oli, ma usun, et kui A oleks vabalt võrekas maganud, ei oleks ma hakanud alternatiive otsima ja ilmselt teistel lastel nii ongi. Arvan ikka, et vahet pole, kas on uhke v vähemuhke vanker, rohkem v vähem mänguasju v võrevoodi vs põrandavoodi v näputoit vs püree .. põhimõtteliselt kõik, mida laps õnneks vajab, on armastavad vanemad ja turvaline keskkond. See on peamine ja parim. Muu võib kõik olla vanema “eralõbu”, mis ei tee üht teisest etemaks.

Pilti kah: Vasakul siis Armini voodi.. Ardi muuseas klopsis madratsile tillukese raami ka ümber, et madrats päris vastu maad ei ole. Paremal pool olev ase täidab mitut tähtsat funktsiooni: 1. Juhul kui A peaks kuidagi ennast keerama pahasti v öösel pimedas koperdama (sest muidu ta oskab ise igalt poolt alla ja maha tulla) oleks tal pehme kukkuda. 2. See on väga oluline koht lapsevanemale, et oleks mõnus muinasjuttu lugeda või koos pojaga pikutada.

Uus tuba ja A tuba 008

Ja kui laps ärkab, siis läheb ta enda põrandariiuli juurde mängima. Mis on ka Ardi ehitatud ja R värvitud.
Uus tuba ja A tuba 001

Uus tuba ja A tuba 020

Uus tuba ja A tuba 027

Uus tuba ja A tuba 042

Uus tuba ja A tuba 045

Uus tuba ja A tuba 050

Uus tuba ja A tuba 060

Uus tuba ja A tuba 062

Uus tuba ja A tuba 064Armin 002

Armin 005

Armin 010

Armin 011

Armin 014

Armin 022

Armin 038

Armin 041

Armin 044

Armin 045

Armin 046

Armin 051

Aaa.. mis veel. Armin saab aru päris paljude sõnade tähendustest, nt kiisu, kutsu, pall jne. Samuti saab ta väga täpselt aru, mida tähendab “ei tohi”. Ja kui teda keelata, siis hakkab ta maruarmsaltnaljakalt nimetissõrmega viibutama ja pead raputama, (vanaisa õpetas) aga see muidugi ei tähenda, et ta alati keelatava tegevuse katki jätaks 😛

Eluraskustest tulenevad rõõmud

Mis siin salata, elada koos 10kuuse mõngliga remonditavas korteris ja samal ajal valmistuda eksamisessiooniks on ikka päris, päris suur väljakutse. Lisaks oli aastalõpu ja aastaalguse periood, mis kulmineerus väga paljude külalistega, keda muist kindlasti iga kuu ei kohta, mõnda isegi mitte igal aastal. Seega seadsid prioriteedid ennast ise paika ja ennekõike ikka alati on inimesed! Ja kuigi kohati oli väga raske öösel uinuda, sest tegemata tööd kummitasid ja ei lasknud magada, siis mõistuse hääl lohutas, et küll saab, kõik saab tehtud. Õigeaegselt. Ja sai. Ja läbi saamise tuletati mulle taaskord ja taaskord meelde, kui isetu, kui suur, lausa hoomamatu on vanemaarmastus.

Selle aja vältel pole vist olnud päevagi, mil Ardi isa poleks meil abis olnud. Abiks materjalide transpordi, tööriistade ja reaalse töö tegemisega, jättes tahaplaanile kõik enda tegemised-toimetused. Ja minu ema, peale enda pikki ja raskeid tööpäevi käis ta õige tihti abiks poega kantseldamas, et ma saaks kas töömeestele süüa teha või õppida. Aeg-ajalt vahetasime isegi kodusid, sest meil oli puurimine ja saagimine ja lõhkumine ja ülimalt kõvahäälsed vaidlused selle üle, missugune jalkatiim on parim või missugune mitte.. neil on aga rahu, vaikus ja kirjutuslaud. mm

Siis aga kui kiired-rasked ajad läbi saavad.. siis on nii hea. On rõõm kordaminekutest ja tehtud tööst: eile tegin viimase eksami ja Tartust koju tulles, Ardi poja ja meie uue diivaniga minu taga sõites, tundsin reaalselt, kuidas süda rõõmust väriseb. Tubli ja tööka mehe, armsa lapse, edukalt sooritatud eksamiperioodi ja uue diivani üle..Ja mitte ei saa tänamata jätta Pr. S, kes absoluutselt igal koosveedetud hetkel taastab minu usku inimkonda, headusesse, armastusse.

Keset seda suurt segadust ei ole poeg kordagi kaotanud oma rõõmsameelset ja muhedat olekut. Tal on lausa rõõm, et igal pool on miski töö pooleli ja tal on niiii palju asju, mida uurida ja uudistada ja katsuda ja vaadata ja kui vinget häält need tööriistad veel teevad .. (1 tema lemmikasju üldse: tolmuimeja) Minu silmaera.
Uus tuba ja A tuba 041

Elutoaga on nüüd nii, et sees saab täitsa olla, aint maru harjumatu ja lage on veel.. Kõige suurem error oli sellega, et põrand tuli betoonini lahti võtta ja siis kõik talad seal uuesti loodi ajada. Muus osas vist raskusi ei tekkinud. Teha on veel muidugi ka, liiste on igalt poolt puudu, kõik on olemas ja eks Ardi mõni õhtu nokib nad ära panna, riiulid on ka puudu ja need teeb ka perepea isiklikult, materjal olemas, vaja ära värvida ja seina panna. Diivaninurk on sääkane:
Uus tuba ja A tuba 074

Ja see.. et seinad on valged. See oli absoluutselt minu otsus ja selles osas ei olnud ma valmis ühtegi kompromissi tegema ka. Mul läks ikka jupp aega, et see idee Ardile maha müüa ja ta ikka paar korda üritas mind ümber veenda, aga ei. Äärmisel juhul oleksin olnud nõus, et üks sein on teist värvi, aga see mõte ei sobinud Ardile ja nii saigi: valge. Ma muidugi saan üle-ühe inimese käest noomida, kui ebapraktiline see on jne.. AGA see on see risk, mis ma olen valmis võtma. Ma saan aru, et Armin võib vabalt nt mustikasi käsi sinna pühkida või mida iganes ja kui vaja, teen tuleval aastal ka remonti. Võib vist öelda, et ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda ühtki muud värvi toas elada 😛 Ja praegu olen ma selle otsusega 100% rahul.. vaja on veel riiuleid ja savikausse ja siis saan rohkem näidata.

Ardi vanemad tõid meile täna maalt ühe vana, lausa töökorras õmblusmasina, millest saab meie teleka alus (õmblusmasin käib sinna sisse,ei ole näha).
Uus tuba ja A tuba 080

Vot. Sedasi me siin elame ja nüüd lähen panen kana marinaadi, sest homme enne kursakatega kohtumist on aega head sööki teha! Jee!

Kibekiire töö

Kui uskuda, et aasta algus määrab ära terve aasta sisu, siis tuleb meil küll väga väga töökas aeg! Eile õhtul oli meie kodu “vanas” elutoas viimane pidu oo kui paljudest pidudest. Meil olid tegelikult remondiks vajalikud asjad juba ammu ostetud, aga enne jõule justkui ei raatsinud hakata jamama. Samal ajal kui paljud pohmelli ravisid voodis pikutades, pitsat süües ja päev läbi filme vaadates siis tulime meie vaatamata pikale veninud ööle varakult üles ja hakkasime tööle.

Tänase päeva eesmärk oli tuba teha täiesti tühjaks, kakkuda maha tapeet ja üles võtta see õudne!!!! vaipkate põrandalt. Eesmärk ilmselt sõnadena kirja panduna tundub lihtsam kui see tegelikult oli. Kuigi meil polnudki seal palju asju, siis neilegi vähestele uue koha leidmine oli omajagu peadmurdev, aga ma ei saa lihtsalt nii elada, et asjad on kuskil suvalt pilla-palla. Nii ma neid siis sobitasin teistesse tubadesse ja muist viskasime lihtsalt minema. Samal ajal võttis Ardi mööbli lahti ja vedas kõik minema.

Enne:
elutoa remont 009

elutoa remont 010

Tööhoos:
elutoa remont 016

elutoa remont 024

Ma muidugi arvasin, et see tapeedi maha kakkumine on käkitegu, aga ma ei tea, millega seda omal ajal seina pandi, sest see oli nii nii kinni lihtsalt. Lubasin endale, et ma enne magama ei lähe kui kõik maha saab ja mingi hetk olin üsna kindel, et kas pean oma sõnu sööma või olen hommikuni üleval 🙂 õnneks oli aga palju tublisid abikäsi ja valmis ta saigi, et homme hommikul saaks uute töödega peale hakata.

“Puhas” tuba:
elutoa remont 027

elutoa remont 028

Armini toa remont venis ja venis ja venis, aga tol ajal lihtsalt Ardit pold igapäev kodus ja oli suuremaid muresid, millega tegeleda. Ja too segadus ei ajanud mind üldse stressi, sest A tuba on viimane meie korteris ja kõik remondi-asjad olid seal ja muu elamine oli korras ja puhas. Nüüd on aga hoopis teine asi – omaette mugav küll, et praegu passime otse voodist telekat, aga samas on terve korter seda natuke mõnusat-natuke rõvedat remondilõhna täis. Seega tahaks selle asjaga nüüd hästi kiirelt ühele poole saada.