Kaitstud: Head aega, ilus 2014

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Selleks aastaks lubasin

hehe. Eelmise aasta lõppedes olin minagi kirja pannud mõned eesmärgid, mille poole sel aastal püüelda. Tegelikult oli neid hästi naljakas nüüd lugeda, sest tol hetkel ma ju ikkagi ei kujutanud veel päris täpselt ette, missugune meie elu kolmekesi välja hakkab nägema. Esimene seatud eesmärk oli:

1. Anda endast parim, et olla hea ema. Hihi, ei kujuta üldse ette, mida ma selle all tol hetkel täpsemalt silmas pidasin, aga mulle meeldib, et olen kirjutanud “anda endast” .. ehket ei kipu ennast kellegi teisega võrdlema ega kõrvutama, vaid ikka ainult iseendaga. Sest ka ju “hea ema” on subjektiivne väljend, hea ema tunnused võivad inimeseti ikka maru erinevad olla. Aga sellega on läinud ma arvan täitsa hästi, ja mitte üldse sellepärast, et ma kuidagi midagi marudasti pingutanud või püüdnud oleks.. vaid tõepooles, kui ma rasedana kartsin, et äkki ma ei oska või ei tea või ei saa aru.. siis väga suur osa sellest emadusest tuleb kuidagi iseenesest. No et ma tõepoolest viitsin kümneid ja kümneid kordi järjest korrutada: pall, armini pall, pall, sinine pall, pall veereb ja absoluutselt iga päev vaimustuda sellest, et kass kõnnib ja kass hüppab ja kass tudub .. ja tõele au andes on kõik need tegevused absoluutselt mõnusad ja nauditavad 🙂

Pikemalt mõeldes arvan, et ma natuke kartsin enda äkilist, liig-emotsionaalset ja kontrollivat iseloomu, et lapsel on sellepärast minuga raske. Ma võin täiesti närvi minna sellest kui hommikul on üks sokk kadunud või kui autovõtmeid kohe ei leia või kui keegi kohtumisele 5 minutit hilineb või parkimiskohta ei ole ja nii edasi.. päris keeruline elu, eks:) Aga lapsega on kõik kuidagi teisiti, lihtsalt on. Ma ei tunne mitte mingisugust tüdimust kordi ja kordi toidupuru vaiba pealt nokkida ja silm ka ei pilgu, kui olen lapse just kombekasse pakkinud ja olen uksest välja astumas ja ta just siis ennast kõrvuni täis kakib. Meie köögipõrand on ülepäeva kaetud tatra-riisi- suhkru või misiganes muu kuivainega, mis laps kapist kätte saab ja ma täiesti südamerahuga lasen tal seal sees mäkerdada, sest tal on nii tore. Ja tõesti – tõesti, kui pojal jõululaupäevaööl hammas tuli ja me kolmekesi tema voodis magasime, et teda lohutada, siis kell 5 kella vaadates ei mõelnud ma et issandappiappi, vaid kuidagi hoopis nii armas oli seal kõik koos olla.

Ehket ma loodan siiralt, et Armin on minuga rahul ja tema esimesed 9,5 elukuud on olnud täis soojust, armastust ja hellust ja need ongi just need asjad, mida mina pean silmas “hea ema” all.

2. Hea ema olemise kõrvalt tahan olla ka hea naine ja sõber Ardile. hehe, jälle üks maru kummaline eesmärk kirja pandud 🙂 Aga tegelt on minu mäletamist mööda on Ardi alati seda hästi tähtsaks pidanud, et lapse kõrvalt peab ikka partneri jaoks ka aega, armastust ja energiat jätkuma. Taaskord pole ma õige inimene hindama, kas või kui hästi see mul õnnestunud on. Võin lähtuda sellest, et kurtnud ega etteheiteid ta mulle küll teinud ei ole ja voodist ma teda välja visanud ei ole, ta pole muidugi sedasorti mees ka, keda visata. Vahepeal on küll nii kiire, et jõuan küsida “kuidas Su päev läks”, alles siis kui laps juba tuttu pandud, aga siis saab ikka kõik jutud ära räägitud. Või kui sel päeval ei saa, siis järgmisel ikka 🙂 Sellist omaette olemise aega on meil ikka ka – nt siis kui laps magab ja ta aitab mul koolitöid tõlkida 😛 Muidugi on hästi tore täitsa kahekesi minna teatrisse või sööma.. ja alles eelmine nädal käisime Raekoja platsis jalutamas ja nii mõnus oli, aga samas ei saaks öelda, et kolmekesi kuskile minna kuidagi vähem mõnusam oleks – aint see vahe on, et riided jäävad puhtaks ja juuksed saab lahti teha 😛 Samas olen ise alati imetlenud neid inimesi, kes lapse kõrvalt jaksavad ja tahavad romantikat (eriti just seda igapäevaelu romantikat) elus hoida, minna tähti vaatama või pikniku pidama või toovad poes käies teisele midagi meelepärast või pesevad nõud ära kui teine on väsind või lasevad hommikul kaua magada või teevad pühapäeviti brunchi või ostavad teatripiletid.. mida iganes. See on nii tore ja armas ja oluline ja tahan ka sellist suhet hoida.

3. Oleks hästi tore, kui suudaksin kooli ära lõpetada. Tugistruktuur on mul ju olemas ning kõik sõltub vaid minust endast. Tore, tehtud 🙂 Ardil oli selles küll hästi suur roll, sest tema jalutas lapsega mitmetunniseid tiire ja võttis teda alati kuskile minnes kaasa, et ma õppida saaks. Aga veel suurem roll Arminil, kes magas hästi nii päeval kui ööl, sest kui laps öö läbi trallib, siis mina vähemasti ei oleks suuteline päeval küll mingit vaimset pingutust nõudvat tööd tegema, siis oleks ainult tahtnud magada. Ja mina nt iial ei saa rahulikult magada kui kuulen, et laps nutab, mis siis, et Ardi temaga on ja lohutab, ma ei saa enne magada kui laps magab. Siiani olen ainult paaril korral tundnud vajadust koos lapsega päeval magada ja nii see bakatöö valmis saigi.

4. Teha trenni. Sh hästi palju lapsevankriga jalutada. Tore lubadus, mille heameelega loeks põhimõtteliselt täidetuks – praegu on aint mingi jõululaiskus peal. Kunagi lugesin mingit uuringut, kust selgus, et paljud äsja emaks saanud naised saavutavad peale sünnitust parema vormi, sest siis on motivatsioon trenni teha ja parem välja näha suurem. Mina veel parem vormi saavutanud ei ole (kaal on väiksem, aga lihas nõrk) aga motivatsioon on küll. Ja vist elusees enne ei ole nii regulaarselt trenni teinud kui nüüd viimased 4-5-6 kuud..

Armin sündis heal ajal. Märtsis. Kohe läks lumi (kuigi seda vist üldse ei olnudki) ja sai õue kõndima, ei olnud liiga kuum ega külm, seks ajaks kui kuumaks läks, oli kutt juba asjalik tegelane. Ma olen vankriga küll vist tuhat kilomeetrit maha jalutanud aga õige pea sain aru, et päris trenn see ikka ei ole 😛 Ja siis tuli jõusaal ja zumba ja natuke joogat ka. Ja nüüd ootan kevadet, sest tahaks nii jooksma!

5. Käia vähemalt ühel koolitusel! Sest see on mu jaoks niii oluline. Ja omal käel võiks ka ikka lugeda ja täiendada ennast. Mõtlen pingsalt, aga ühelgi päris-päris koolitusel vist ei käinud? Samas seda kirja pannes ma olin kindel, et ma sel aastal magistratuuri ei astu. Aga astusin küll ja mul on selle üle hästi hea meel. Üks sõbranna hiljaaegu uuris, et kuidas ma jaksan, aga päris ausalt on sellega nii, et ma ei oska hästi pilte teha, ei maalida, ei laulda, joonistada ega näidelda, ei oska tipptasemel süüa teha, arvuteid kasutada ega kauneid asju õmmelda ega valmistada (parematel päevadel teen küll ise asju, aga neid üldjoontes ei saa just kauniteks nimetada:P).. niiet kui mul ei oleks seda ühte, ühte kindlat kutsumust, siis ei oleks mul ju üldse mitte midagi.

Muidugi vahepeal on raske, muidugi on. Vahepeal ka hea meelega vaataks lapse une ajal seebikaid või ma ei tea, loeks Perekooli, mida iganes (mitte, et ma seda üldse kunagi ei teeks) aga ma olen kindel, et ilma koolita oleks ma palju, palju õnnetum. Ma õpin seda, mis mind südamest huvitab, silmad särama paneb ja mida ma saan tööelus rakendada. See on mulle hästi tähtis.

Ja viimaks, selle aastaseks motoks seadsin:

Ja sellega on ka täitsa hästi läinud. Asi võib olla suurenevas vanuses ja selles, et kui on pisike jõnglane kodus, siis viimane asi, mida oma ellu tahta on mingi nõme draama 🙂 Ei ole teiste eraelu kallal hambaid teritanud ega arvustanud. Muidugi on olnud ka negatiivseid kokkupuuteid ja ülekohut kas minu v kellegi teise suhtes, aga vahe selles, kas julgen kõva häälega ja avalikult öelda või sõbrannale kohvitassi taga sussutada. Ja see on hea. Puhas. Kuskilt ajakirjast jäi silma selline lause “Hea tuleb olla ka siis, kui keegi ei vaata”. Mulle meeldib see lause.

Jõulurõõm

Jõuluaeg on üks ütlemata eriline aeg. Ilmselt teeb ta eriliseks puhtad-kraamitud toad, särisevad pannid, rõõmsad tuled ja küünlaleek.. mandariini-piparkoogi-glögi lõhn .. aga minu jaoks parim osa jõulude juures on aeg! Aeg olla koos oma perega, aeg külastada sõpru ja vanavanemaid, aeg kelgutada..aeg koos olla!

Meie tänavused jõulud olid eelnevatest hoopistükis erinevad. Peamiselt muidugi justseetõttu, et meil on pisike poeg, kelle jaoks need olid päris esimesed jõulud. Esimene kuuse tuppa toomine, esimene ehtimine, esimesed värvilised tuled ja need ütlemata mõnusad pikad hommikud, mis põhimõtteliselt kestavad terve päeva..Teisalt olid need jõulud erinevad, sest tavaliselt oleme me ise rännanud külast-külla ja veetnud aega nii minu kui ka Ardi perega.. sel aastal tulid kõik-kõik-kõik 24ndal meie juurde kokku! Seega alustasime koristamise ja toidu valmistamisega juba päev-kaks enne.. R oli meil lapsevalves ja see andis minule ja Ardile võimaluse rahulikult köögis toimetada, mis oli juba omaette erakordselt tore! Vanasti (ehk siis enne lapse sündi, hehe) tegime me hästi tihti koos süüa ja mu jaoks on see jälle selline mõnus kvaliteetaeg, kus käed käivad, aga samal ajal saab kõiksugu asju arutada ja plaane teha. Päeva jooksul käis sõbrakesi külas, kes üllatasid meid oma imearmsate (ja läbimõeldud! Aitäh aitäh aitäh!) kinkidega! Jõuluõhtu perede seltsis oli nalja- ja kingirohke, aga mitte ei saa mainimata jätta asjaolu, et eile, A-dega põrandal palli mängida ei olnud sugugi vähem tore 🙂 Oli hea ja rahulik olla.

Nüüd aga jätame lapse vanaisa hoolde ja lähme kinno!

Soovin Teile kõigile koosolemise rõõmu ja aega!

Õnnelik päkapikk vanaemaga:

Minu elu mehed! Süda!

Teise vanaemaga kinke avamas:

Jõuluhommikud:

Tänase advenditervituse..

.. edastab väike poeg kallitele Kadile ja Karmole kaugele-kaugele Taimaale! Meil on nii hea meel, et te meil olemas olete! :´) Olgu seal ka pipargoogid magusad ja jõulud lõbusad!

Tõime täna kuuse tuppa suure hirmu ja ootusärevusega, et kuidas meie kass ja kuidas meie laps selle uhke kaunistuse omaks võtavad. Võtsid vabalt. Liisu tegi paar tiiru ümber puu, aga ronima mööda puud veel ei ole hakanud. Arminile pakkusid kaunistused huvi, aga otsemaid peale kuuse okaste teravuse tunda saamist jättis need kaunistused kus seda ja teist! Nüüd on hea ja ilus olla. Kuuse lõhnast ei maksa üldse rääkida!

Armini esimene..

..jõulupidu!

Täna toimus kohalikus põhikoolis jõulupidu ja kuna meie kõige armsam sõber R seal uhkelt rahvatantsuga esines, olime kollektiivselt kohal ja kaasa elamas. Ametlikult oli tegemist Armini esimese jõulupeoga ja see oli NII tore! Armin oli erakordselt rõõmus, vaatamata minu hirmudele ei ehmund ta suurte aplauside, äkiliste pillimängude ega Jõuluvana peale. Plaksutas rõõmsalt kogu aeg ja hüppas-kargas issi süles nii mis kole – ilmselgelt tahtis ka tantsima :´)

Ja no päriselt.. kui selline numparkuubis kodus elab, siis kuidas saab öelda, et päkapikke ei ole olemas? Kuidas ei ole? On ju!

Armin joonistab

Ardil on homme sünnipäev ja täna tema kingitust pakkides tabas mind rõõm – üks lapsevanemaks olemise privileeg peab ju olema see, et keegi joonistab Sinu eest kaarte 🙂 Näpuvärvid olid meil kodus olemas ja valmistusin suuremaks mökerdamiseks (tegelikult oli kaos veel suurem kui ma ette oskasin arvata:P), aga see pole ju üldse oluline 🙂 Kuigi ma pidin pidevalt jälgima, et A värve ära ei sööks, oli hästi tore!

Noormees teeb ettevalmistusi:

Töö käib:

Tulemus:

Nähtavasti sai lisaks värvimisele paber ka natuke rebitud, aga selle osa lõikan ma sealt ära.. ja no mis siis sellest. Poja esimene päris oma kaart enda issile :´) Seega kallid sõbrakesed, palun ärge siis pahandage kui jõulude ajal postkastist selliseid “mökerdusi” leiate, sest no minu kui uhke ema jaoks on see ju puhas kunst, mida ma kallitega jagada soovin ;))!

Armini 9

Väikene inimene, kes nagu alles eile oleks olnud tilluke beebi, sai täna 9 kuuseks! 9 kuud on küll juba igati soliidne vanus ja beebi või tita talle öelda enam justkui ei sobikski ja tahes-tahtmata tuleb ikka teise lapse isu peale 🙂 Armin on selline tore noormees, et kuigi ta veel ise enda sokke masinasse ei pane ja nõusid ka veel ei pese, siis muus osas on temaga hästi vahva koos elada: ta on maailmatuma naljakas ja rõõmus – alles tunnike tagasi ajas Liisut taga, ise sealjuures hässti kõvasti naeru kõkutades. Söögiga noormees ei pirtsuta, hästi läheb peale põhimõtteliselt kõik, alustades brokkolist ja lillkapsast ja lihast, lõpetades pudrude ja puuviljadega ja mis veel kõige parem – ta ei ole üldse kade! Ikka naeruga üritab mulle ka mõne palakese suhu toppida 🙂

8,5 kuuselt kolis Armin ka ära oma tuppa magama ja see on meile kõigile oiii kuii mõnus! See on talle mõnus, sest tema tuba on jahedam ja jahedas on teatavasti palju parem magada, peale selle ei hüppa mina enam iga vääksu peale üles ja ta saab ise magama tagasi jäämisega väga hästi hakkama. Ja kui meie Ardiga mõlemad olime (enne lapse sündi!) kuldsed magajad, siis Armin on üsna erksa unega ja varemalt me öösel magamistuppa minnes kõndisime kikivarvul ja ei julgend väga hingatagi, nüüd aga on puhas lust ja rõõm enne tuttu jäämist voodis lobiseda ja saab tulega raamatut lugeda.. mm 🙂

Roomamise tehnika on nüüdseks täiesti unustuse hõlma vajunud ja noormees käputab nii osavalt, nagu oleks ta seda alati osanud. Tuleb üks-kaks püsti ja kõnnib tugede najal ja hää meelega ta ainult laudade otsas kõõlukski .. kui ma lubaks 🙂 Oskab ise kenasti käpuli asendist istuma minna ja sealt ära tulla, plaksutab ja lööb patsu ja teeb tsau ka! Vahepeal see suur viisakus muidugi muutub ka ebaviisakuseks – kui külalised on siin siis ta hakkab järsku täitsa lambi koha peal tsau tegema ja inimesi ära saatma 😛 Armin on hästi seltskondlik, kUi on külalised siis on tema lätutab kõige kõvema häälega. Eilegi nt käisime sõbrakeste kihluspeol (jeee!) ja Armin võttis raske kõnepidaja rolli sujuvalt enda kanda .. Tema üleüldisest lalinast inimkeelt meenutavad kaks sõna/fraasi “aitäh” ja “ei taha”. Kuna ta kasutab neid küll üsna suvalt, siis mingit esimest sõna veel kirja ei pane (sest selleks võiks ju ikka olla emme või issi:))))

Põhimõtteliselt on käes nüüd see aeg, kus laps “ei püsi pudeliski paigal”, kogu aeg on vaja minna, katsuda, avastada, tirida, haarata, lõgistada.. isegi säärane väike asi nagu mähkmevahetus on aeg-ajalt tohutu trall, sest tal lihtsalt pole aega oodata. Kuigi ta muidu on selline üsna iseseisev laps, kes ei nõua pidevalt enda kõrvale kedagi, vaid võib täitsa vabalt omaette minna ja olla, siis nüüd peavad küll silmad kuklas ka olema, sest isegi kui arvad, et kõik on absoluutselt puhas ja ohutu, siis kindla peale suudab ta midagi sobimatut leida või tekitada :)) Kuna minul on ainult üks laps ja palju ruumi (ehk mitu abiruumi, kuhu ebasobivaid asju, nt puhastusvahendid jmt “peita”) siis niikaua kui vähegi jaksan tal taga joosta, ei kavatse koju teda takistavaid aedasid jmt soetada. Üldse ei väida, et ma seda mitte kunagi kindlasti ei tee, aga nagu öeldud, mul on praegu aega ja energiat et tal pidevalt kõrval olla, keelata ja juhendada, selgitada ja seletada.

Kõigest kõige lemmikumad on jätkuvalt: loomad – kodus on Liisu kõige vahvam “mänguasi” ja kõige suurem sõber, kellele järele tormata, kelle karvadesse naeru kihistada, kellele pai ja kalli teha.. Sellega on nüüd see lugu, et kui kuskile külla läheme, kus on ka loomad, siis Armin hakkab neid ka otsekohe taga ajama ja tahab musitada-kallistada, aga kõik teised koerad ja kassid pole üldse sellised õrnahingelised lastearmastajad nagu meie oma ja siis peangi last väevõimuga kinni hoidma ja eemale meelitama 🙂

Ja teine lemmikasi maailmas on: vesi! Käime temaga nüüd Pühajärvel (Spas ikka, mitte järves:P) ujumas ja temaga mullivannis olles tekkis mul lausa natuke hirm, et kuidas küll niiiiiii tohutu rõõm ja õnn sellise pisikese lapse sisse ära mahub?