Ma mõtlesin pikalt, kas üldse mingit aasta kokkuvõtet teha, sest egas ju midagi kardinaalset ei juhtunud – last ei sündinud, kooli ei lõpetanud, ei kolinud.. ja iga aasta kirjutan seda “oli nii tore ja eriline aasta”. Samas Ardiga õhtusöögilauas vesteldes jõudsime järeldusele, et ikka oli väga äge ja eriline aasta! Ja ongi äge tõdeda, et kõik aastad ongi täis toredat head ja ilusat, ilma, et midagi täiesti kardinaalset juhtuks ..
Öeldakse, et uut aastat ennustatakse uue aasta esimese päeva järgi. Meil nt aasta 2015 1 jaanuar oli selline, kus viskasime elutoast kogu mööbli välja ja nokkisime ööni tapeeti seinast maha kakkuda. Ehk alustasime remonti – oli töökas 1 jaanuar. Ja võib vist öelda, et oligi töökas 2015 ka!
Jaanuar – nagu öeldud. 1 jaanuar alustasime remondiga.. ja kui Armini toa remont võttis erinevatel põhjustel jõhkralt aega, siis selle eest elutoa remont läks hästi kiiresti. Ma teadsin täpselt, mida ma tahan ja kuidas ma tahan. Hästi palju valget ja puhast ja minimalistlikult. Armin oli 10 kuud vana ning käisime palju võimlemas ja ujumas, mis pakkus meile mõlemale rõõmu ja rahulolu. Magistriõppe esimese aasta esimene semester sai ühele poole.. kohati oli väga raske – just raskete teaduslike tekstide tõlkimine, võttis hullult palju aega, aga samas näitas ka armastust – tihti nokkisime Ardiga pooled ööd minu asju tõlkida. Lisaks sellele õppisin suusatama – mulle tundub, et ekslikult arvatakse, et kõik Otepäälased sünnivad juba suusad all. Päriselt see nii ei ole, mina oleks aastal 2015 napilt selle kunsti selgeks saanud, kui lumi enne ära poleks läinud..



Veebruar -Käisime sõbrannaga ilusal sõbrapäeva kontserdil. Ardi osales üliägedal saunamaratonil ja kuigi nad igal aastal planeerivad võita, siis seda ei juhtunud. Jäime perekondlikult rota viirusesse ning pole vist tore jääaukudes kümmelda, kui nende vahepeal peab: oksendama! Sel aastal üritavad uuesti. Lumi läks ja mina hakkasin suusatamise asemel jooksma. Meeldis ja meeldib siiani. Lisaks sellele olin küll kogu täiega lapsehoolduspuhkusel, kuid läksin enda sõbrannale Küla näitama ja juhataja tegi ootamatult pakkumise: tule tööle! Tule nii nagu saad ja siis kui saad. Sõbranna sünnipäeva sai peetud, kus peamiseks meelelahutuseks oli hiiglaslik bernhardiin ..




Märts – Armin sai aastaseks! Tegime hästi toreda peo omas kodus. Lisaks sellele läksin osalise koormusega tagasi tööle. Minu vana ametikoht oli projektipõhine ning seega hakkasin tegema hoopis uut tööd, mida küll kauges minevikus õppinud olen, kuid mitte kunagi päriselt praktiseerinud – personalitöö. Ühteaegu hirmutav ja põnev – ma ei teeks seda kunagi kuskil mujal.. aga kuna kutsuti ja ma enda töökohta niiväga armastan, siis oli hea võimalus omandatud teoreetilised teadmised praktikasse panna ja ühteaegu rohkem Külaga seotud olla. Samuti alustasin praktikat ühes erikoolis, mis oli hullult äge kogemus – palju müüte sai murtud. Ardil oli tööd vähem, mis tähendas, et mina sain tööl käia rohkem.







Aprill – Aprilli alguses sõitsime Eesti teise otsa sünnipäevale, pikk sõit oli seda väärt, mõned inimesed kohe oskavad pidusid korraldada. Siis kohe minu sünnipäev, mis oli minu jaoks üks selle aasta ägedaimaid pidusid. Täiesti ootamatult ja lampi, aga nii nii tore, et siiamaani tuleb sellele mõeldes naer peale. Kohe peale seda tähistasime minu juhata juures kosmonautika päeva, kus riietusime kõik kosmonautideks.. appi appi, aga oli 1 ilmatuma äge pühapäev. 17 aprill tulime Ardiga Mr Jakobist (mis on siiani meie absoluutne lemmik söögikoht Otepääl) söömast ja Armin hakkas kõndima. Lihtsalt.niisama.äkki.





Mai – Suvehooaeg algas. Ja meie jaoks algab suvi alati – maal! Seemnete maha panemine, taimede kasvuhoonesse istutamine. Armin sai endale maal isikliku liivakasti ja esimesed päikesed kõik püüdsime kinni. Mina lõpetasin praktika ja Armin käis taastusravi arsti juures kontrollis – arst kiitis lapse head kõne ja leidis, et lihastoonuse probleeme enam ei esine 🙂 Rõõm. Õhtud olid pikad ja ilusad, tihtilugu palusime minu väikevenna peale lapse magama panemist siia pleistat mängima, et ise ratastega ümber Pühajärve sõita. Romatika täielik..Maarja Külas oli suur pidu, kus terve perega osalesime ja nautisime.



Juuni – Minu vend abiellus. Käisime Vemebu-Tembumaal vennapoja sünnipäeval ja veetsime ülitoreda päeva. Doris ja Ahto abiellusid, oli imeilus päev mida siiani heldinult meenutame. Ma vist muidugi väga palju muud peale nutmise ei teinud, aga mis sa saad teha kui kõik nii ilus ja armas on .. Ardi vend oma naisega kõpitsesid suvekodu ja veetsime palju aega nendega – grillides ja lillepeenraid rajades. Mina lõpetasin maka esimese aasta, sõbrakesed lõpetasid päriselt koole.







Juuli – Selle aasta üks ägedamaid pidusid – sõbrad olid juba terve nädala abielus olnud, mis vääris suurelt tähistamist. Samamoodi siiani ajab naerma .. Käisime sõbrakestega kanuutamas, mis oli minusuguse argpüksi jaoks nii hirmus, et põhimõtteliselt esimesed 5 minutit hingata ei julgenud, mis siis, et oli öeldud, et rada on kerge!!! Samas ma ei julgen sinna ära ka surra, sest minu seitsmendat kuud rase sõbranna tegi kõik lustlikult kaasa 😛 Oli ilus päev. Ardiga käisime teatris enda kallist sõbrannat vaatamas ja nautimas. Mina otsisin metsadest seeni ja viimaks leidsin ja olin selle üle üdini õnnelik. Kukeseenekaste sai kohe igapäevasöögiks. Kui varem Armin käis hästi potil suuresti tänu vanemate hoolsusele, siis 1a ja 4k hakkas ise ilusti potile küsima – kohe just nii konkreetselt. Alustasime ka peretraditsiooni – iga pühapäev pannkoogid ja partidele pai.








August – Käisin sõbrannaga Obinitsas suveteatrit vaatamas – liigutas ja pani mõtlema ja tundma. Käisime sõbrakestega imeilusat Viljandit avastamas ja saiakesi söömas. Siis mõtlesime (tegelt mina mõtlesin), et magamistoas on vaja remonti ja Ardil lihtsalt ei jäänud muud üle kui see: ära teha. ja ma absoluutselt armastan meie magamistuba. See on terve meie pere lemmikkoht siin korteris üldse .. Mina õppisin ka natuke praktilisi oskusi – kuidas vanalt mööblilt värv maha lihvida ja see uuesti katta 😛 meie magamistoa mööbel on kõik vanast uus ja see meeldib mulle niiii väga. Lisaks sellele käisime vaarikal ja ma korjasin kokku u 20 l vaarikaid, praeguseks on moosid otsas, aga ma mäletan, et oli hea. seenel käisime samuti palju, eksisin Arminiga ära ja olin õnnetu. Teine kord läksin jälle .. Meie kallis sõbranna sai 29 ja pidasime jälle suurt pidu. Sugulased Saksamaalt olid külas. Otsustasin, et osalen rattamaratonil täispikal distantsil ja alustasin päriselt treenimist. Minul ja Ardil sai koos oldud 9 (!!) aastat, mille tähistamiseks käisime koos perega Elistvere loomapargis. Meie sõprade laps sai aastaseks ning toimus kõige suurem lastepidu, kus ma eales käinud olen 🙂 Kursakaaslastega pidasime suitsusaunapidu.









September – Armin sai 1,5 ja hakkas “päriselt” rääkima. St et kui tal enne oli sõnavaras ca 30 sõna (arstivisiidiks lugesin üle), siis peale seda hakkas kohe ikka jõhkralt juurde tulema. Ja kui me alles jõudsime Ardiga mõelda, et ei tea kuna hakkab 2-3 sõnalisi lauseid ütlema, siis me ei jõudnud praktiliselt seda mõtet lõpetadagi kui ta juba hakkas .. Minul hakkas magistriõppe II aasta, mis alguses jõhkralt stressi tekitas – ei leidnud õiget teemat, ei leidnud õiget juhendajat jne. Mingid hetked olid väga vastikud ja väga rasked. aga nagu ikka, siis asjad lahenevad. Tööjuures kirjutasime valmis ägeda projekti ja lisaks sellele sündis meie väga väga armsatel sõpradel poeg. Nii mina kui Ardi olime mõlemad heldimusega löödud. Ahjaa – osalesin rattamaratonil ja sõitsin läbi täispika distantsi – 89 km! Us-ku-ma-tu! Ära surra ei tahtnud ja kogemus oli ülilahe.



Oktoober – Päristöö raames viisin läbi ühe koolituse, mis samamoodi alguses oli ilgelt hirmus ja õudne, lõppeks aga väga äge 🙂 Hakkasin kahele imetoredale preilile mentoriks. Käisime perega matkamas ja nautisime sügist. Mina tegin moosi ja hoidiseid ja tundsin sellest suurt rõõmu. Isetehtu on nii hea! Ilmselt nägin ikka ka öökimiseni vaeva enda magistritöö temaatika paika saamisega. Hakkasime jälle Arminiga ujumas käima, sest: kala on kala ja kala tahab vette! Kuna laps oli poolteist aastat, siis oli päevakorras ka lasteaia teema: kuna läheb? miks ei lähe? .. nüüdseks olen sellest nii paljude inimestega vestelnud, et mingeid kõhklusi ega kahtlusi ei ole. Läheb siis kui aeg on õige.


November – Kuula, Palun Tartu kontsert, mis oli täiega äge. Ardi teine isadepäev. Osalesin ühel veebiseminaril, mis oli ülipõnev. Tegin uurimistööd tv ja arvuti mõjust lapse arengule.. jälle ülipõnev! Käisin töö raames ühel uhkel tunnustamisüritusel. Üks surm. Üks ärasaatmine. Terve minu senise elu üks emotsionaalselt raskemaid kogemusi üldse – mina, ema, avaldan kaastunnet teisele emale, sest tema laps on surnud. Kirjeldamatult õudne!

Detsember – Wohoo Ardi 25! Jõulud! Aastavahetus! Just täna mõtlesin, et minu jaoks terve see detsembrikuu on olnud nagu ainult üks kokkamise kuu – üks pidu ajab teist taga 🙂 Ja see ei ole üldse halb – nt Ardi sünnal mul oli väga hea ja uhke tunne, kui kõik sööke kiitsid – minu jaoks lihtsalt esma- ja harukordne 😛 Jõulud olid meie pere nagu ameerikamäed – oli väga ilusaid ja toredaid hetki, aga samas tundsin palju ka sellist pettumust ja võib öelda, et natuke tigedustki ja just ikka sellesama kingitralli peale. Ma ei taha osta inimesele jõuludeks küüslaugupressi, sest tema tahab .. ma ei taha, et mulle dikteeritaks ette mingi nimekiri asjadest, mida keegi tahab, et meie ostaks .. ma mõtlen, et meie peres ei ole keegi sellises olukorras, kus ta ei saaks lubada endale eluks vajalikke asju ja milleks siis üldse selliseid “nõudmisi” esitada? Ma mõtlen, et nt mul tööjuures käivad pidevalt mingid kambad – kaitseliitlased, aasta emad, aasta isad, erinevad perekonnad.. võtavad kamba kokku ja tulevad ja juurivad juurikad maa seest välja või kaevavad kraave, mida reaalselt on vaja kaevata ja millest meie jõud üle ei käi. Ma mõtlen, et mina tahan ka seda, ma tahan pühendada inimestele aega – ma tahan käia varjupaiga kutsidega jalutamas ja kokata päev otsa, et sõpradel oleks hea külla tulla ja ma olen nii õnnelik, et üks sõbranna viis mind jõulude aegu kinno ja teine kinkis teatripileti ja mitu tükki tegid ise enda kätega midagi hingematvalt ilusaid asju. Need on jõulud. see on tunne.





Suurim kordaminek – võibolla see, et ma tunnen head tasakaalu pere ja töö ja kooli vahel? Ses mõttes, et kui ma olen kodus, siis ma olen kodus. Ma arrrrmmastan oma lapsega kodus olemist. Pikki hommikuid ja pudrulõhna.. jalutamist ja kutsudele kontide viimist. Kaisus puslede panemist ja raamatute lugemist. See on maailma kõige armsam ja mõnusam aeg, mille arvelt ma ei tee mitte midagi muud. Samas kui laps magab või on isaga, siis mul on hea meel, et mul on töö ja kool, mida nokkida. Mulle meeldib tööl käia ja selle aasta kordaminek oli ka kindlasti töö – ma õppisin hästi palju ja mul tuli meelde, miks ma seda eriala ammu-ammu õppima üldse läksin. Inimesed.on.põnevad. Üks asi on kontoris lepinguid vorpida, teine asi on inimestega suhelda ja neid tundma õppida – mis neid motiveerib, mis on nende jaoks raske, miks nad seda teevad mida nad teevad.. see on maailmatuma põnev lihtsalt. Ja arenguvestlusel ma ütlesin ka, et kuigi ma ka varem arvasin,et meil töötavadki head ja toredad inimesed, siis nüüd tänu tööle olen ma neid palju palju rohkem hindama õppinud. nad on imelised. inimesed on imelised. oma lugudega. Samas on nii, et kuigi see aasta, see töö, pakkus mulle palju, siis uuel aastal jätkan loodetavasti hoopis uuel, kuid mulle oluliselt südamelähedasemal ametikohal. See aasta on olnud minu vastu väga helde.
Suurim ebaõnnestumine – Midagi, mida me väga ootasime, ei juhtunud.
Eriti uhke ja eriti tänulik – vaieldamatult meie laps. Sest ta on nii tubli ja armas ja hea ja tragi ja lahke.. ja me oleme selle eest ääretult, ääretult tänulikud, et meil selline erakordne eksemplar kodus on ja meie saame tema vanemateks olla. see on kõige suurem rõõm. Ja armastus.


Aitäh 2015.


2016. ole hea.
