Üks – kaks pilti

Eile oli selline tore päev, mil Arminist sai uhke esimese hamba omanik. Sellise tähtsa päeva puhul otsustas Ardi magama minnes, et laps tuleb tingimata meie juurde võtta. Noh, et vb tal see hambavärk ikka teeb valu ja miski ei aita ühegi valu vastu paremini kui natuke kaisutamist ..Armin ilmselgelt kasutas tekkinud olukorda otsemaid ära ja surus issi nii nurka kui veel vähegi võimalik.

Ma ei saanud pool ööd reaalselt uinuda, sest ma muudkui itsitasin pihku seda pehmet nügimist pealt vaadata. Kell kaks viimaks tõin fotoka, et see esimese hamba tuleku öö üles jäädvustada… ja peale selle tõstsin poisi tagasi voodi keskele, et Ardi vähemalt varbaid saaks liigutada :))

Ei tea, kas valu vast aitas tõesti lähedus või mingit valu üldse ei olnudki.. igastahes magas laps terve öö magusat und ja alles hommikul asus rõõmsalt igemeid sügama 🙂

Armini sihikindlus

Minu kõige suuremal väiksel sõbral, R-l, on mingi imetabane omadus – kõik loomad ja lapsed ronivad kohemaid tema juurde. Möödunud aastal pidin Liisu aeg-ajalt kööki kinni panema, sest ta lihtsalt ei lasknud poisil õppida. Vahepeal on alanud uus kooliaasta ja R tuli üle hulga aja meie juurde õppima… ja tegi seega ka Armini päeva eriti toredaks.

“Jee-jee, minu R tuli külla”

“Kohe tulen ka sinna..”

Peaaegu kohal.. a teepeal olid sellised huvitavad asjad nagu koolikott, mis tuli otsekohe üle inspekteerida


“jeee, sain teid kätte!”

R õppimine edenes küll hulga aeglasemalt, aga pööraselt naljakalt, sest Armin nõudis kogu aeg tema tähelepanu, küll talle imetabaselt naerataes ja vastunaeratusi nõudes, kui ka varbast sikutades ja jalga lutsutades. Loodetavasti jäid Arminile ka külge mõned tarkuseterad keemiast ja matemaatikast :)))

Ja viimaks Liisu, kes viimasel ajal on kuidagi eriti tähelepanunäljas 🙂

Lapsed – uhkeldamiseks ja edvistamiseks?

Võiks kirjutada hoopis toredatest asjadest, näiteks selleks et nädalavahetusel sai Armini tuba ära värvitud ja näeb nüüd täitsa toa moodi välja, või siis sellest, et keetsin 12 purki letšot ja need said nii head..või sellest et Liisu praegu härdalt tähelepanu kerjab mulle igal võimalikul viisil sülle pugedes.. aga ei, vahepeal peab ikka kirjutama nendest tõrvatilkadest meepotis kah:)!

Juba rase olles sain ma aru, et lapse ootamine ja kasvatamine on üks selline pikk tee, kus tuleb vastu võtta hästi palju tähtsaid otsuseid ning tihtilugu on need otsused perekonniti väga erinevad. Alustades sellest, kas olla rahul raseduse jälgimisega riiklikes haiglates või käia lisaks erakates, siis see kurikuulus vaktsineerimine ning sealt edasi hulga tähtsaid ja vähemtähtsaid otsused: kas kasutada lutti, lamamis- või käimistooli jne. Kes tahab, võib igast teemast tüli üles tõmmata 🙂 Mina olen läind seda rada, et olen kõik asjad enda jaoks lahti mõtestanud ning enda äranägemise järgi teinud otsused ja nii ka toimind (või siis vajadusel ka ümber otsustand, hehe) Selmet beebigruppides konflikte üles kakkuda vahetan mõtteid-kogemusi nende inimestega, kellega sarnased vaated ja arusaamad.

Siiani on kõik kulgenud väga rahulikult. Aeg-ajalt on pidulaudades ette tulnud olukordi, kus vanemad inimesed ohkavad heldinult, et mis tänapäeva noortel emadel viga – mähkmed ju poes müügil ja muudkui kasuta ja viska ära. Ma siis ikka traumeerin neid, et väga väga paljud noored emad on hakanud kasutama suuremal või vähemal määral taas korduvkasutatavaid mähkmeid. Seda uudist üldjoontes muidugi võetakse vastu üsna positiivselt, sest no, mis mul korteriinimesel viga mähkmeid pesta – pole ju laudatäit lehmi vaja käsitsi lüpsta ega nii pikki kartulipõlde, et silm lõppu ei ulatu nägemagi ..

Rohkem sellised kokkupõrkeid olnud ei ole ja ma olen elanud teadmises, et Armin on väga OK ja normaalselt arenev laps. Vastupidist arvata pole olnud põhjust .. esiteks ma olen ju ise erivajadustega laste ja täiskasvanutega kokku puutund ja töötand ja üht-teist ikka jääb külge. Või kui arvata, et mina, uhke emana, ahviarmastusest pimestatuna midagi ei näe, siis on mul tutvusringkonnas õige mitu eripedagoogi ja füsioterapeuti, kellest mõni ikka oleks mulle öelnud, kui midagi kahtlast tunduks. Ja viimaks – Armini tugeva lihastoonuse tõttu oleme me päris algusest peale taastusravis võimlemas käinud ja sealsel spetsialistil oleks ju lausa kohustus mind probleemidest teavitada ja edasi suunata. Seda aga ei ole olnud, pigem on poiss alati kiita saanud – tema areng on väga stabiilne, kõik oskused on tulnud järgemööda ning ükski etapp pole vahele jäänud. Seega siiani olen olnud väga enesekindel ja rahulolev..

..Ükspäev aga käis meil Külaline. Ardi lehma-lellepoeg ja tuli ka oma verinoort sugulast kaema. Ei jõudnud talle veel kohvigi tassi valada kui ta juba päris, et kas laps ikka ennast püsti ajab. Ma siis veits kokutasin ja ütlesin, et ei, ei aja, aga et ta hiljaaegu õppis roomamise selgeks ning praktiseerib seda väga edukalt. Tema siis vastu, et tema sõbranna lapselaps juba ammu poole aastaselt ajas ennast püsti.. mina siis seletasin vastu, et lapsed on erinevad ja pojal praegu selline periood (alguses tahtsin kirjutada, et meil on selline periood aga siis tuli meelde, et minul on roomamise ja käputamise aeg möödas juba mitukümmend aastat:P). Selgitasin siis pikalt, et roomamine ja käputamine on väga olulised ajajärgud, mil laps treenib enda õlavöötme- ja ülaselja lihaseid selleks, et ta tulevikus oleks valmis kõndima. Rääkisin ka selles, et me tahame, et lapsel oleks võimalik areneda omas tempos. St, me toetame küll tema arengut – võimeldes ja ujuma viies jne, aga me väldima tema istuma ja seisma panekut, sest me tahame, et ta ISE jõuaks nende oskusteni. Külaline noogutas kaasa terve aja ja ütles “jajaa-jajaa”. Läks aga mööda vaevalt mõnikümmend minutit kui ta järsku lapse karrmauhhti kätest püsti tõmbas ja hakkas seletama, et nüüd teeme tipa-tapa…… Mul oli nii “???? – ma ju just rääkisin”. Tal ei andnud aga ÜLDSE rahu, et miks see laps juba ometi ei ole püsti. Selgitasin siis uuesti justkui väikesele lapsele, et me ei tee nii. Läksin veel isiklikumaks ja rääkisingi, et Arminil ON tugev lihastoonus ning teda kõndima sundides suureneb see veelgi – tema PEAB roomama – painutama! Täpselt nii kaua kuni ta ise on valmis sealt edasi liikuma. See on oluline, et  ta tulevikus ei kõnniks nagu tikk 🙂 Külaline oli silmnähtavalt pettunud.

Ja justkui kõigest sellest piinlikkusest vähe oleks nägin ma ühel hetkel, et Armini suu juurde liigub lusikas, millel on šokolaadikook …. omg. Tõmbasin ise endale napilt koogi kurku, aga õnneks sekkus otsemaid Ardi, kes ütles vastuvaidlemist mitte kannataval toonil, et see kook sisaldab peaaegu ainult sulatatud šokolaadi ja suhkrut (ta teab, sest tema lemmik, hehe) ja see küll ei ole poole aastasele lapsele sobilik toit.

Õige pea Külaline lahkus. Ardi on selles suhtes hästi kihvt, et tema usaldab ennast. ja mind. Ja meie otsuseid. Ja see kui tuleb keegi, kes kohtleb meie last kui maha jääjat (issand kui vastik on seda isegi kirjutada) siis see ei kõiguta teda absoluutselt mitte grammi ka. Ma olen päris kindel, et ta isegi ei mõtle sellele enam kunagi. Mina aga.. mind ikka kõigutab. Mitte muidugi nii, et ma nüüd hakkaks siin kodus Armini kätest vedades “tipa-tapatama” või talle igasugu hõrgutisi sisse söötma .. aga mul oli nii hale, et napilt võttis silma märjaks. Nii hale oli vaadata enda last ja mõelda, et selline väike inimene, väike ime, suudab valmistada pettumuse kellelegi pelgalt sellega, et ta veel ei astu.. Ma olen täiesti veendunud, et ka Külalisel on lahkudes hale – hale endast, et ta ei saagi nüüd enda sõbrannale uhkeldades ja edvistades ette kanda, et tema poole aastane sugulane juba kõnnib ja torti sööb…

Säherdune maailm.

Raamat: Torey Hayden “Tiigri tütar”

See on taaskord üks selline raamat, millega ma olin varem tutvunud, kuid nüüd leidsin aega see uuesti läbi lugeda. Üks põhjustest, miks mulle see raamat väga meeldis, on see, et ta käsitleb põgusalt eripedagoogi tööd, kuid sellele vaatamata julgen seda soovitada kõigile, keda huvitavad inimestevahelised suhted.

Väidetavalt on tegemist tõesti sündinud looga, kus keskseks tegelaseks on ema poolt hüljatud tüdruk, kes ühes alkoholi ja narkootikumide küüsis oleva isaga elab võõrtööliste asulas. Juhuse tahtel satub ta õpetaja Torey klassi, kes on esimene täiskasvanud inimene, kes pakub talle inimlikku lähedust, soojust ja hellust. Raamat käsitleb õpetaja ja õpilase vahelisi suhteid – kui isiklikuks need saavad ja tohivad minna ning missuguste tunnetega neist kumbki sellisest sümbioosist väljub. Lisaks sellele näitab raamat valusalt, kui lihtsalt jäävad inimesed bürokraatia hammasrataste vahele, kui ise oled võimetu abi leidma ja otsima.

Raamat on ühteaegu hästi valus ja kurb, teisalt väga soe ja inimlik, näidates selgelt, kui oluline on lapse elus tasakaaluka ja hea inimese olemasolu.

Sellest toesest on pikemalt kirjutatud ka Õpetajate Lehes.

“Kõik teised aina tulid ja tulid.

Nad püüdsid mind naerma ajada.

nad mängisid minuga,

vahel südamest ja vahel igavusest,

ja siis läksid nad ära.

Mina jäin mängude varemetele 

ja ma ei teadnud,

mida nad olid teinud südamest

ja mida lihtsalt igavusest.

Jäin üksi kaikuva naeruga,

mis ei kuulunudki mulle.”

Kui Sina oled lugenud mõnda raamatut, mis on ajanud Sind naerma või nutma ja pannud midagi tundma, siis ole armas ja kirjuta kommentaar 🙂

Nostalgia

Käisime täna õhtul Ardi ja pojaga jalutamas. Õhtu oli hämar, soe ja õrnalt tibutas vihmakest. Tee peal tuli meile vastu kohalik 9nda klassi noormees, kõrval kõndimas kena neiu. Nad olid sellised ütlemata lõbusad ja armsad – preili lausa kilkas. Ja neid vaadates tuli mul nii mõnus soe tunne sisse. Küsisin Ardilt, kas ta mäletab, et täpselt kaheksa aastat tagasi kõndisime meie täpselt samamoodi – Ardi oli 9ndas klassis ja olid ilusad soojad sügisõhtud. Ja me olime natuke häbelikud – üksteist puudutada veel eriti ei julgenud, aga ütlemata õnnelikud ja ülevoolavad, mina kindlasti kilkasin samamoodi 🙂 Kui vähe on õnneks vaja.

Mõned ajad hiljem samal teel tõmbas Ardi mind lambi alla, et mulle otse silma vaadata ja öelda päris esimest korda, et ta mind armastab. Kes siis oleks osanud ette näha, et tulevikus jalutame samamoodi, aga seda jagab veel üks väike inimene – meie poeg!:´)

Igastahes ma loodan, et sellel kenal noorel paaril läheb elus hästi!

Oo ja et veel nostalgiliem oleks, siis pilt Ardist 9ndas klassis:

Ja tema põhikooli lõpupeost:

Laps ja loom

Ilmselt on kõik lugejad aru saanud, et lisaks lapsele elab meie kodus ka kass Liisu, keda me jäägitult armastame ja hoiame. Kui ma rasedaks jäin, siis tekkis meil ikka hulga kõhklusi ja kahtlusi, et kuidas see elu küll sujuma hakkab.. kuulsime jutte, kuidas kassid imikutele on viga teinud, suisa silmi peast välja kratsinud. Lisaks sellele on meile öeldud, et just siiamid on eriliselt kurjad ja õelad kassid.

Mõned aastad tagasi kui me hakkasime kassi otsima, siis oli Ardi kindel soov ja otsus, et peab olema siiam. Mina oleksin varjupaigast koju toonud ühe pika punasekarvalise Garfieldi.. Ardil aga oli lapsena siiam Kitu, kes oli tema kass. Magas ta pea juures (Ardil on migreen) ja oli talle väga truuks sõbraks. Ja mis mul siis ikka vaielda oli, kui siiam siis siiam.

Nii saigi meil koju toodud Liisu, kes on sündinud 18 märts 2013 ja meie kodus elanud nüüdseks aasta ja neli kuud. Liisu ei ole küll puhtatõuline kass, aga igal juhul ei kehti ka tema puhul see jutt, et siiamid kurjad on. Üldse ei ole. Minu meelest on ta kõige toredam loom terves maailmas ja mulle nii nii meeldib tema iseloom: ta on parasjagu lõbus ja elav, aga samas kõige-kõige armsam süle- ja kaisuloom. Telekat vaadates või raamatut lugedes kerib ta alati ennast mulle sülle kerra:)

Kui me kodust ära läheme, jääb ta alati nii kurvaks, saadab veel aknaltki ära. Koju tulles on ta alati vastas ja ootamas.. Igastahes kui lapsega koju tulime, siis esiti ikka oli hirm. Mis siis, et meile tundub, et ta on üks ütlemata intelligentne kass ja lapsele iial viga ei teeks, ei saanud ju selles 100% kindel olla.

Nüüdseks olen küll ja mul on südamest hea meel, et meie laps ja loom nii suured sõbrad on. Liisu hoiab Arminit nii väga – pidevalt hüppab tema juurde ja teeb musi, et siis enda toimetusi edasi toimetada. Ja Armin vastab samaga – juba ainuüksi Liisu nime nimetamine toob naeratuse ta suule, rääkimata siis tema nägemisest. Ta näeb igapäevaselt vaeva, et ikka kassile lähemale saada ja talle “pai” teha. Ja isegi kui poeg mänguhoos teda sabast või vurrudest tõmbab või tema käppa endale suhu üritab toppida, siis Liisu ei tee mitte midagi. Viimaks, kui tal tõsiselt villand saab, siis läheb lihtsalt minema.

Mul on nii he aja soe tunne, et meie lapsel on juba sünnist saati selline suur sõber, kellega hullata ja saladusi jagada 🙂 Täna sai kassi ka päriselt kaissu endale :´)

Südamed on täidetud armastusega: juba pool aastat!

Ma olen alati mõelnud, et looduse poolt on jube targasti kõik paika seatud: nii rasedus kui ka lapse areng kulgevad aegamööda, andes nii talle endale kui ka vanematele aega, et muutustega kohaneda ja harjuda. Ometi mulle tundub, et see kuues elukuu läks hästi hästi kiiresti ja selle aja sisse mahtus nii palju uut, põnevat ja lõbusat. Vaatan oma last ja mõtlen, appi kus on see beebi, kes mul JUST oli? Ei ole enam mingi beebi ja seda näitavad selgesti ka tema strateegilised numbrid:

Pikkus – 72 cm (sünd 54 cm)
Kaal – 8,5 kg (sünd 3,94 kg)

5k ja 2n vanuselt hakkas Armin roomama ning ta teeb seda iga päevaga üha vilunumalt ja kiiremini. See tähendab, et talle on nüüd terve maailm valla.. Läheb sinna, kuhu ise tahab, ei mängi enam aint nende asjadega, mis mina talle ette panen, vaid võtab seda, mida ise parasjagu tahab. Näiteks ükspäev roomas ta väga iseteadlikult Liisu liivakasti juurde ja asus seda tähtsalt inspekteerima. Kui ma ta sealt ära tõstsin, siis kostus maailma kõige õnnetum hädakisa, sest tema tahtis just seal olla. Ja ma saan tema kisast täitsa aru. Kui mina millegi nimel hirmsasti pingutan ja keegi ühe hetkega kõik mu pingutused nulliks, siis ma nutaks ka natuke. Nüüd ma muudkui peangi teda talle mitte sobivatest esemetest (juhtmed ja varem nimetatud liivakast) eemale meelitama ja talle aseaineks piisavalt huvitavaid asju pakkuma. Sellest lähtuvalt oleme elutoas kõik madalamal olevad riiulid tühjaks teinud ning asetanud sinna kuti mänguasjad, hästi tore, et need on tal kõik silma all ja saab ise otsustada ja valida, millega hetkel mängida tahab (kui tema sooviks pole parasjagu Ardi kohvitass, mõni telefon, telekapult või mida iganes:))

Sellel elukuul kolis Armin ka enda hällist ümber suure-poisi voodisse. See sündmus oli küll kurb meile mõlemale.. mul oli kahju, sest no see häll oli nii armas ju ja tema oli seal sees nii armas ju, minu pisike .. aga südant soojendab teadmine, et esimesel poolaastal enda elust veetis poiss väga suure osa ajast enda vanaisa hoolega ja armastusega just talle tehtud pesas. Arminile ka see muutus ei meeldinud ja ma näen ränka vaeva ja pean kasutama palju kavalust, et ta enda uues voodis magaks. Kui ta muidu on ilmutanud märke, et ta on väga leplik laps, siis see voodi küll justkui ei sobi talle. Ei taha ja kõik!

Armin enda uues voodis. Patja ta pea all päriselt ei ole, ilu pärast lihtsalt panin püüri ümber:)

Aga tubli vanaema kootud kampsun meeldib küll meile kõigile 🙂

Lisaks selle hakkas poeg käima potil. Ilmselgelt ei käi ta seal ise, sest ta ei käi veel üldse.. aga peale söömist ja magamist ma hoian küll teda seal natuke aega. Selle muutuse kauples ta minult ise välja – iga kord kui ma võtsin mähkme ära ja arvasin, et ta võiks paar minutit paljalt olla, otsustas tema hakata pissima ja kakama:) Ja siis mulle tundus loogilisem hoida teda poti peal kui pidevalt aluslinasid küürida 🙂 Ja poti on ta küll hästi omaks võtnud – laulame muudkui piss-piss laule ja laps naerab ja saab paar korda päevas ikka asjaga hakkama ka:P

Asjad aetud ja hea olla 🙂

Lisaks selle on viimasel nädalal ta söönud ka tahket sööki. Ma ise oleks küll vabalt kannatanud selle täpse kuuenda elukuu täitumiseni, aga tema ei kannatanud: tema nägemisulatuses söömine muutus võimatuks, sest ta tahtiiis kaaa! Ja lõppeks siis aurutasimegi talle mõned köögiviljad ja saime kõik rahulikult einet nautida. Siiani on ta maitsta saanud: lillkapsast, brokkolit, porgandit, kurki, suvikõrvitsat ja paprikat. Kõik näputoidu kujul. Lemmikuks on minu meelest olnud paprika – seda lutsis ikka mõnuga. Esimene kord oli ikka natuke hirmus: panime poisile köögiviljad söögitooli kandikule ja ise passisime kullidena temast 10 cm kaugusel.. no et kohe kui peaks kurku tõmbama saaks aidata. Noorhärra saab aga üllatavalt hästi hakkama, siiani (ptuiptuiptui) ei ole mingeid õudsaid ega hirmsaid kogemusi olnud. Mõne korra on brokkoli pisut liiga sügavale susanud, siis tegi öök-öök ja võttis välja tagasi 🙂 Hambaid pole tal ikka veel ühtegi, seega järab ja lutsib ta neid niisama 🙂

Hehe, minu jaoks järgneb “heatuju” seeria, aga saan aru, et need pildid võivad kellegi jaoks ka väga häirivad hoopis olla 😀

Söömine nähtavasti on erakordselt mõnus regevus, aga egas Armin kade pole. Pillub aga ülejäägid maha ja siis kaeb, kuidas Liisu neid nosib 🙂

Söögitool on meil IKEA Antilop ja kuigi mina tellisin selle Soomemaalt, siis ma vaatan, et tegelt müüakse seda ka Eestis edasi – siin! Ja mina igastahes olen sellega hästi rahul. Lisaks sellele, et ta on odav, on teda ka hästi kerge puhastada – kui määrdub ainult kandik, saab hops-hops selle eemaldada ja ära pesta, kui määrdub terve tool, tõstan lihtsalt kogu kupatuse vannituppa ja uhan dušsiga üle. See on väga kerge ja käib lihtsalt kokku-lahti, niiet saab ka ilma suurema vaevata transportida. Samuti on laps seal sees kenasti toetatud, istub sirgelt (meie oma väga ei istu, vaid vajub pigem ette), mis on näputoitumise juures eriti oluline. Turvarihmad on ka olemas, et rüblik iseseisvalt sealt välja ei hakkaks ronima 🙂

Poole aastane Armin ei võõrista, aeg-ajalt üritab isegi kellelegi sülle roomata ja külalisi meil õnneks jagub. Last oodates kuulsin ikka, kuidas seltsielu välja sureb ja sõbrad kaugeks jäävad. Meil, taevale tänu, nii ei ole. Pigem on hoopis vastupidi – mina küll ei ole nii tihedalt varem enda sõpru ja tuttavaid näinud ja kuidas olekski saanud. Pikk tööpäev ja koju jõudes oli vaja teha ettevalmistusi järgmiseks päevaks ja õppida. Polnud aega. Nüüd ma tunnen hoopis, et ma olen nii meie lastega kui ka lasteta sõpradega palju palju lähedasem. On aega võtta ette pikki matku, seenel käia, kohvikus käia või kodus vaiba peal juttu vesta. Ja mul on selle üle hästi hea meel, et meie ümber on nii toredad inimesed ja aega ajalt võtab silmagi märjaks see, et meie laps nii hoitud on.

Selles suhtes muidugi on sotsiaalne suhtlus muutunud, et enam ei käi mööda baare ja klubisid. Mitte, et ma seda teha ei saaks, Ardi poolest ma võiks vabalt minna ja olla kasvõi iga reede. Aga kui mul on valida, kas minna klubisse või lükata kodus enda külmad jalad Ardi sülle ja lugeda pojale muinasjuttu, siis ei ole mitte mingeid kahtlusi, kõhklusi ega igatsust. See aeg praegu, see on meie aeg.

Üks väga oluline põhjus, miks mulle meeldis erivajadustega inimestega töötada, oli see, et nad on nii siirad ja ausad. Mitte iial tööle minnes ei oodanud mind ees mossis näod. Alati oli rõõm, rõõm kui päike paistis, rõõm kui vihma sadas, rõõm kui oli tööpäev, et saab tööd teha, rõõm kui oli nädalavahetus, et saab puhata .. Ja mul on nii hea meel, et selline siiras elu on minu jaoks jätkunud. Armin ei virise, et Otepääl vallavanem pidevalt vahetub, ta ei pahanda, et suvi oli lühike või ilmad on kehvad. Selleks, et tema oleks rõõmus, piisab nii vähesest.. ja ma armastan seda! Armastan teda!

Ja ja meie pere teine laps,väike armas Liisu, kes hoolitseb, et Armini poolt kasutamata jäänud lamamistool päris uueks ei jääks 🙂

Täna oli hea päev, lisaks Armini tähtsale päevale pidasime me ka minu vanaema 87a sünnipäeva. Ilus päev.

Siis, kui mees on kodus ära

Ardi on neljandat nädalat komandeeringus, praegusel hetkel lausa Soomemaal, ja mina pean vahepeal seinu kraapima, et alla suruda soov vinguda ja viriseda. Tegelikult ega väga palju põhjust ju ei olegi – Armin on tubli laps, kes mind päevas kordi ja kordi naerma ajab ja kui välja jätta fakt, et mul ei ole minu õhtust trenniaega, siis polekski ju justkui midagi viga. Aga mai oska süüa teha nii, et ainult endale, ei oska kohvi teha nii, et ainult endale, ei oska uudised vaadata nii, et kellegagi arutada ei saagi, ei oska magada üksi suures voodis, ja need õhtud ja ööd on nii paganama üksildased.

Tavaliselt seltskondades, kus juhtun kuulma kuidas naisterahvad oma kaugel töötavaid mehi tõpranahkade ja muude koledate nimedega tituleerivad, asun ikka mehi kaitsma. Noh, et ega nad ei tee ju seda ainult enda pärast. Kui nad oleks nõnda hoolimatud ja mõtleks ainult enda heaolule, siis võiksid nad ju viiekümnendate eluaastateni vanemate keldris elada ja sealt hõikuda: “emaa, mahlaa”. Aga ei ole nii – pojad on pesadest välja lennanud ning loonud endale pere ja kodu. Ja ma arvan ja loodan, et nii tähtsad otsused nagu mehe töötamine kodus või võõrsil, sünnivad ikka pere ühise otsusena. Ma saan täiesti aru, et naistel lastega kodus on raske nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, kuid ega need mehedki ju seal kaugel just hõlbuelu ei ela. Mis siis, et mees, neil on ju ka ikkagi tunded:). Mul on raske uskuda, et neile reaalselt meeldib jagada elamispinda trobikonna teiste meestega ja hommikust õhtuni teha tööd, samal ajal kui pere on kaugel. Mina lihtsalt ei kujuta ette, et mõne mehe süda ei murdu, kui ta ei saa osa enda lapse kasvamisest ja arengust, oma lapse esimestest.. esimesest sammust, esimesest sõnast..missugune tohutu ohver.

Ja nüüd, püüdes enda kurbust alla suruda hakkab mul veel kurvem mõeldes, et Ardil on ju palju raskem. Ma arvan, et ei möödu päevas ühte tundigi, mil ta ei mõtleks, mida meie teeme, mida poeg teeb ja kas kõik on ikka korras. Tema võtab vastutuse oma perekonna eest, hoiab ja kaitseb ja mõtleb tulevikule – rassib tööd teha, et tema poeg ei peaks minu emapalga lõppedes kohe lasteaeda minema, vaid saaks veel kodus olla..Ta hoolitseb meie eest. Alati.

Mina ise olen läinud pikemaks ajaks kodust ära ja Ardi on läinud. Minu jaoks oli oluliselt raskem ise olla ära, sest ma ei saanud tegeleda ainult koju igatsemisega. Lisaks sellele pidin tegelema olmemuredega, sulanduma teise kultuuri ja harjuma, et kõik kogu aeg musitavad, pidin õppima teist keelt ja tegema uutmoodi tööd. Minu jaoks oli see nii palju raskem kui olla kodus ja oodata, samal ajal kui mul on alles minu kodu, sõbrad, töö ja üleüldse – tuttav elukeskkond. Praegu ei pea ma muretsema, kas meil homme vett on või ei ole, vaid saan südamerahuga kurblikke postitusi treida:P

Ikka öeldakse, et aga ei pea ju ära minema, ei pea minema Soome ega ka teise Eesti otsa, tuleb lihtsalt otsida endale uus töökoht. Ja kui jätta välja kõik numbrilised näitajad, siis tõsiasi on aga see, et väikestes kohtades üks teps mitte ei pruugi sobivaid töökohti olla. Kuigi Ardil idee poolest oleks küll, ta võiks vabalt Otepääl tehases absoluutselt iga päev samu detaile kokku keevitada, aga selline töö nõuab rutiinitaluvust ja seda Ardil ei ole. Ütleb teine, et see ajaks teda hauda. Talle meeldib tema töö iseloom – liikuda objektilt objektile, kus ta saab ise tutvuda projektide ja joonistega, tellida vajaminevad jupid ning teha koostööd teiste spetsialistidega. Ja ei saa ju inimeselt nõuda, et ta teeks midagi sellist, mida ta ei taha, mis ei paku talle mingit väljakutset ega rahuolu. Seega tulebki leppida, et aeg-ajalt tuleb ette perioode, mil ta on füüsiliselt olemas kaks päeva nädalas, ükskõik kui kurb mul siin kodus ei ole.

Õnn on, et elu hoiab meid ja meil selline suhe distantsilt on ikka ajutine nähe. Järgmisest nädalast peaks ta taas kodu lähedal olema ja mul on selle üle nii hea meel. Kuigi isegi reedeni tundub hetkel olevat liiga palju aega ..