Mõmmiselfie-feil

Leidsin internetist sellise toreda teadaande:

Homme, 14. novembril tähistab SA TÜK Lastefond oma sünnipäeva selfi-kampaaniaga, mille raames palutakse inimestel teha endast foto koos mõmmiga, et aidata kaasa annetuse kogumisele hoiukodude toetuseks.Pikemalt saad sellest ettevõtmisest lugeda SIIT!

Kuna ettevõtmine tundus mulle nõnda tore, siis ei maldand homseni oodata ja otsustasin kohe hakata klõpsima. Lisaks Mõmmile tundus olevat armas mõte pakkuda ka lapsele võimalust pildile jääda. Tulemus:

Homme uuesti!

Kaitstud: “Milleks mulle wikipedia? Minu isa teab kõike”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Armini kaheksa

Täna oli tänu poisi sünnale meie peres ikka natuke pidulikum päev kui muidu. Et see kindlasti kohe tunda oleks, tegin eile juba valmis võileivatordi:

Ja et päevale veel pidulikkust anda nokitsesime Ardile kingitust teha. Mõtte sain Kati blogist ning see tundus isegi minusugusele kobakäpale täiesti jõukohane töö olevat:

Minu versioon:

Kaheksa kuune Armin on väga tšill tegelane. Ma justkui ei leia paremat sõna tema iseloomu kirjeldamiseks. Ma ei saa öelda, et ta on rahulik, sest aeg-ajalt näitab ta üles ääretut emotsionaalsust ja ta on hästi rõõmus ja vahest on ta hästi õnnetu ka. Aga ta lihtsalt on oma olemuselt kuidagi selline muhe ja tšill. Tal on olemas kaks alumist hammast ja just praegu! punnitab välja ka üks ülemistest. Kaheksa kuune Armin roomab ja käputab läbisegi. Ehk kui tal on aega, siis ta käputab, aga kui tal on VÄGA kiiresti vaja jõuda punktist A punkti B, siis ta laseb kõhu maha. Viimastel päevadel on ta selgeks saanud ka enese püsti ajamise triki ja ega kui oleks ta enda valida, siis ta enam ilmselt muud ei teeks kui kõõluks laua najal. Mina aga siiski ei lase tal seda väga palju teha ja meelitan roomama/ käputama.

Alles hiljuti jutustasin sõbrannale naljaga, et Armin on nagu politsei 🙂 Kui lapsi püütakse distsiplineerida nt päkkapikkudega, siis täiskasvanute puhul on minu arvates väga heaks mõjutusvahendiks pisikese inimese olemasolu:P Meie peres vähemalt küll. See, et laps on oma kodu peegel ning et kõik esmased väärtushinnangud, käitumismudelid ning maneerid just kodust kaasa võetakse, on laialt teada-tuntud tõde. Ja laps ei ammuta endasse vaid seda, kuidas konkreetselt temaga käitutakse, vaid ka seda, kuidas ema suhtub isasse, kuidas isa emasse, kuidas nad suhtuvad onudesse-tädidesse, kuidas tulevad toime konfliktisituatsioonides jne. Ma teadsin seda kõike ka varem ja ega ma ausalt öelda selle pärast suuremat muret ei tundud, sest ma leidsin, et me oleme mõlemad Ardiga täitsa OK inimesed: alkoholi meie kodus ei kuritarvitata, me mõlemad räägime üsna tsiviliseeritult- roppsõnu ei kasuta, teistesse inimestesse suhtume heatahtlikult ja aitame kui on tarvis, mõlemad oleme üsna töökad ja kohusetundlikud, hoiame puhtust, lemmiklooma hoiame nagu silmatera jne. Ma millegi arvasin, et see ongi see alustala, mida on vaja ja ma arvasin, et meil on see olemas.

AGA ma ei oleks üldse osanud arvata, et väikese inimese jälgimine on niiii silmnähtav ja üldse ei ole sellist varianti, et 10 min olen pahas tujus ja siis tagajärgedeta olen jälle tore edasi 😛 Ehk siis Armin jälgib meid kogu aeg. Väga pingsalt. Nagu politsei!! No nt kohe kui kostub mõni kõvem heli/ mürts, siis ta vaatab otsejoones minu otsa, et näha, mida mina teen. Kui ma ehmatan siis ehmatab tema ka ja hakkab koheselt haledasti nutma. Kui ma naeratan, naeratab tema ka. Ta lihtsalt nii nii silmnähtavalt, lausa uskumatult, peegeldab meie reaktsioone. Ja nagu ma ennist ütlesin, et me oleme täitsa OK inimesed, siis loomulikult ei ole me ideaalsed ja mulle tuleb kohe meelde vähemalt kaks korda, mil ma lapse nutma ajasin – ühe korra käratasin Ardi peale ja teine kord ehmatasin. Ilmselgelt ei saagi elu olla moosipirukas, kus inimesed ongi kogu aeg ideaalsed, täiuslikud, head, imeilusad jne ning ükskõik kui väga püüda või tahta, siis on hetki, kus ei saa olla muud kui lihtsalt inimene nutuga, valuga, tunnetega. Ja ma arvan, et negatiivsete tunnetega toimetulek on lapse jaoks vähemalt sama oluline õppetund kui enese järelt koristamine. Ja ka see ei tule mujalt kui ikka vanematelt. Seega mõtlen, et kui midagi juba pekki läheb, las see olla siis vähemalt konstruktiivne, las me selgitame, las me vabandame, las see olla siis õppetunniks meile ja talle.

Kuna ma ise olen enamik elust olnud enda emotsioonidega hästi pahasti pahuksis ja lugenud läbi vähemalt vol miljon eneseabiraamatut siis minu jaoks on väga, väga oluline õpetada oma last enda emotsioone tundma ja neist aru saama. Ehk kui ta on vihane, siis ta saab aru, et “ahhaa, ma olen vihana sellepärast et ..” mitte ei hüppa purjus peaga rooli, ei anna kellelegi keretäit jne. Vot. Ja ma tunnen nii tugevalt, et praegu (ja ilmselt ka kogu ülejäänud elu:P) on see emotsioonide õppimine nii aktuaalne ja ta vaatab meid ja õpib ja õpib ja õpib ja proovib ja proovib ja proovib ise neid tundeid .. just praegu on see hetk, mil meie peame andma endast parima, et temast kasvaks rõõmus, lahke, soe, abivalmis, loov, lõbus, heatahtlik, enesekindel, enda vigu tunnistada julgev .. inimene!

Mõned pildikesed ka tänases minisünnipäevalisest:

7/7

1. Saadan siinkohal enda soojad tervitused Katile, kes mulle selle väljakutse esitas. Vähemalt oli blogilehekülg seitse päeva kasutuses 🙂 Kuna ma olen muidu ka üsna tänulik ja vabalt tänu välja näitav inimene, siis see ei olnud minu jaoks raske ülesanne, aga huvitav oli ikka. Nii nagu elu käib, mõni päev on toredam kui teine:)

2. Täna oli jõusaali päev. Päev otsa kaalusin mineku plusse ja miinuseid, et nagu tahaks aga samas ei viitsi jne. Sellega on ikka nii nagu alati on: peale käimist on nii nii hea olla 🙂

3. Arminil on täna kaheksas minisünkar ja seega meie peres ikka natuke erilisem päev kui mõni teine. Lisaks sellele oleme napilt terve päeva külalisi võõristanud. Hommikul tuli Ardi ema, kes oli poisile traksipüksid kudunud. Päris imelik, et minu jaoks tundub see põhimõtteliselt võimatu olevat, aga tema aga naerab ja ütleb, et paari päeva töö. Tegin pilti kõikidest riietest (+ kilpkomm) mis ta Arminile kudunud on:

6/7

1. Häbiga pean tunnistama, et minul oli täitsa meelest läinud, et kohe-kohe on isadepäev tulemas. Õnneks mõni päev tagasi tuletas sõbrants meelde. Tellisin internetist Ardile ja tema isale kingitused, aga kartsin hirmsasti, et ehk need ei jõua enne minuni kui alles esmaspäeval 😛 Õnneks sain need siiski täna kätte ja need on nii toredad nagu ma ette kujutasin. Homme meisterdan enda (ja Armini) käekestega ühe asja lisaks ka.

2. Arminil on kolmas kiki väljas!

3. Tavaliselt kui ma olen võõras linnas eksinud või otsin mingit konkreetset kohta, siis selmet kasutada google mapsi vmt, ma peatan kinni ja küsin teed inimeste käest. Muidugi, minu praegune telefon ei võimaldakski ühegi rakenduse kasutamist, aga siiski.. Võib vist öelda, et ma saan suulistest instruktsioonidest oluliselt paremini aru kui kirjalikest. Täna saadan tänu ühele kenale vanadaamile, kes mind loomapoodi juhatas 🙂

5/7

1. Kui me pojaga võimlemas käime, siis seal on alati sama füsioterapeut, kes meile mõlemale väga meeldib. Ujumas käies oleme aga kohtunud viie või isegi kuue erineva instruktoriga. Mulle eriti vinguda ei meeldi, aga samas väga meeldivad pädevad spetsialistid, kelle tunnil on algus ja lõpp ja eesmärk, kes teavad, mida ja kuidas nad teevad ja miks nad midagi teevad! Puhas rõõm, et täna oli meil taaskord instruktoriks üks kena noor neiu, kes ei lasknud Arminil terve aeg lihtsalt mul süles passida “sest tal on ju seal nii mõnus”, vaid reaalselt oli soojendus, aktiivne tegevus ja lõpetamine. Nägin, kui oskuslikult ta suunas last kasutama erinevaid lihasgruppe ja aktiviseeris teda pidevalt. Laps pärast oli nii nii mõnusalt ära väsitatud 🙂

2. Eelmisel aastal kui dekreeti jäin, oli mul enda tööandjast päris kahju, sest ega ta ei saanudki väga muud teha kui muudkui noori naisterahvaid rasedus- ja sünnituspuhkusele saata ja nende asemele uusi töötajaid otsida ja värvata. Meil, dekreeti minejatel oli seesuguse beebibuumi üle muidugi ainult hea meel. Terve rida pisikesi poisiklutte sündis kahe kuuste vahedega ning sekka mõned väiksed preilid. Täna saime kokku ja tore oli nii vanematel kui ka lastel.

3.Täna oli kolmapäev, meie kodus tuntud ka kui zumbapäev. Tuleb tunnistada, et kui kui meil oleks siin suur valikuvõimalus, et millist trenni võtta või millist jätta, siis zumba kindlasti ei oleks minu esimene valik, aga kuna meil siin säherduste asjadega priista ei ole, siis tuleb võtta seda mida pakutakse. Leian, et selmet kodus vinguda, et miks meil mittttte midagi mitttte kunagi ei ole, tuleb ennast ikka aeg ajalt kodust välja viia ja osa võtta sellest, mis on. Selge ju see, et midagi ei ole mõtet teha kui kohal käib: kolm inimest. Zumbas õnneks käib rohkem ja ma loodan, et nii mul endal kui ka teistel jätkub motti ja jaksu, et seda edasi teha, sest ainult nii võib juhtuda, et on mõtet hakata tegema ka teisi trenne 🙂

Koolijuttu

Juba kolmas sess on minevik, aga ma ei ole koolist veel üldse jutustanudki. Ei ole vist raske aru saada, et kool ongi just see põhjus, miks ma viimasel ajal enam üldse jutustanud ei ole. Mitte sellepärast, et nüüd äkitsi nii kohutavalt palju teha oleks ja üldse aega ei oleks, aga ma lihtsalt püüan endas arendada sellist peent oskust nagu ajakasutamine. Selleks, et igasugust ebavajalikku lisastressi vältida ja endast eemale hoida, nt ma ei taha närveldada, et appiappi, Armin ei magand 2h lõunaund, aga mul on vaja õppida, või et appiappi, keegi tahab külla tulla, aga ei saa, sest ma pean õppima.. selleks püüan kõik vabad hetked mõne kodutöö kallal nokitseda. Vahepeal tuleb see mul juba kenasti välja, vahepeal aga üldse mitte.

Minult on õige mitu korda küsitud, kas siis Tartu või Tallinna Ülikoolil mingi vahe ka sees on? Siiani ei ole ma mingit suurt, märkimisväärset erinevust küll tähendanud. Kuna ma ju just lõpetasin ja kohe alustasin, siis see üleminek oli minu jaoks väga sujuv ning tõrgeteta. Loengud on ikka nii nagu nad on, mõned on huvitavamad, mõned igavamad, mõned õppejõud on inspireerivamad kui teised ja kodutöid on ikka paras ports. Ainuke vahe, mis tuleneb kas ülikoolist või tasemest on see, et hetkel on meil põhimõtteliselt kogu kirjandus inglise keelne ja see on ausalt öeldes minu jaoks väga, väga raske. Veidi imelik küll, arvestades et ma olen ju kaks ja pool (pooliku korra alla loen Itaalia, kus inglisekeelest vähe kasu oli ja ikka tuli sõnastik käes itaalia keelt purssida) korda võõras keelekeskkonnas elanud. Sellega on aga nii, et ma saan kenasti hakkama küll suhtlustasandil, aga igasugustest teaduslikest artiklitest läbi närimine, nende tõlkimine ja neist aru saamine võtab mult ikka väga, väga palju aega ja energiat. Ja põhimõtteliselt seda me igal õhtul teemegi, nokime mõne artikli kallal, Ardi muuseas on väga tubli abimees. Ma hirmsasti loodan, et ajapikku tekib mul mingi vilumus ning magistritöö tegemise ajaks läheb see hoopis ludinamal 🙂

Ainuke asi, mida ma ise kartsin oli see, et TLÜ Rakvere Kolledž oli ju imetilluke ja kõik töötajad olid justkui oma-inimesed, kelle poole võis alati ja iga murega pöörduda. Arvasin, et TÜ-s peab kuidagi ise eriliselt enese eest väljas olema, sest see on ju lausa hoomamatu.. aga nii hull üldse ei ole. Juba esimesel päeval käis meile ennast tutvustamas õppekorralduse spetsialist, kelle poole me juba nii mõnelgi korral oma muredega pöördunud oleme ja alati abi ka saanud. Võib olla, et inimesel ongi filigraanne mälu, aga iga kord vaatab ta meid sellise näoga, justkui tunneks 😛

See on ka muidugi hoopis uus ja väga tüütu, et Rakveres olid meil kõik loengud ühes majas, siis nüüd on loegud mööda linna laiali.. kogu aeg tuleb kiirustada ja minusuguse kehvikust autojuhi jaoks on see orienteerumine ja sobivate parkimiskohtade leidmine hästi hästi tüütu.

Kursusest ka.. Rakveres oli meid kokku vaid 9, aga need 9 inimest olid väga erinevas vanuses ja esindasid väga erinevaid maailmavaateid ja väärtusi. Nt mina ja Kadi olime need romansilembelised, kes usuvad igavest armastust ja unistasime abielust ja lastest (Kadi, näe, abielluski ja mina, näe, sain lapse), siis oli neid, kelle meelest kõige parem ja õigem on üksi elada vähemalt 30 eluaastani, oli matkaselle, oli “maa- ja linnainimesi” ja erivajadusega inimene. Nüüd tagantjärgi vaadates saan aru, et see kirju-mirju seltskond arendas minus väga suurel määral tolerantsust ja mõistmist ja arvestamist teiste inimeste vajadusega. Hoolimata sellest, et me olime justkui väga erinevad, oli meie kursus erakordselt kokkuhoidlik. Grupp ei jagunenud paarideks ega kolmikuteks, vaid kõike tehti ikka koos! Nagu ma olen varemgi maininud, siis meil olid väga tugevalt juurdunud omad traditsioonid: sünnipäevade tähistamine, iga sess uue kohviku külastamine, teatrikülastus jne.

Nüüd on meid kursusel 8 ja kui välja jätta, et meil on mees!! (kes hakkas mulle otsemaid meeldima, kui sain teada, et üks osa tema nimest on Ruuben .. Kui Armin ei oleks Armin, oleks ta tingimata Ruuben nimeks saanud) on tegemist oluliselt ühenäolisema grupiga: vanusevahed on märksa väiksemad ja kõigil on kodus pered – mehed, lapsed, koerad, kassid. Kuigi kõik kaasõpilased tunduvad hästi toredas ja töötavad hirmus põnevates kohtades, siis sellist grupitunnet kui Rakis pole minus siiani tekkinud, see ei ole aga tingitud teisest, vaid minust endast. Üks tähtis asi on see, et mul on ju koolis kallis Pr. S, kelle nii era- kui ka tööelu mind siiralt huvitab ja seega tahan kõik vabad hetked temaga lätutada.. teiseks on see, et kuigi kaaslased on juba teinud ettepaneku nn lõbugrupi moodustamiseks, ehk saaks peale loenguid kokku vabamas vormis, teeks nalja ja kes tahab, ka napsi, siis minul on ju see, et otsekohe kui loeng läbi saab, ma tahan koju minna! Tsiteerides klassikuid, siis kodus on päike ja heinamaa.. sest minu mehed mulle seda kõike ju ongi.

Kui ma suvel võtsin vastu otsuse kooliteed jätkata, siis oli mul mingi väärastunud arsaam, et selline eemalolek oma lapsest võiks olla tore vaheldus. Vaheldus ta omamoodi ongi, selles suhtes, et saan hommikul valida riideid vastavalt tujule, mitte lähtuvalt sellest kui hea nendega põrandal on roomata ja tõsine luksus on see, et ma saan juukseid lahti kanda. Kodus ei saa ma seda üldse teha, kuna mul on neid niigi minimaalselt siis Armin tõmbaks suurima heameelega otsekohe need viimasedki ära.. Aga mulle tundub täiesti vastuvõetamatu mõte, et peale koolipäeva jääksin veel niisama linna jämmima, selle asemel et otsekohe koju minna. Kuna ma sain osa asju üle kanda, siis koolipäev ei ole väga pikk, aga siiski ei taha ma lapsest hetkegi kauem eemal olla kui just vaja 🙂

Ja lõpetuseks tänulikkuse projekt 4/7

1. Minul ja pojal oli täna täiesti vaba ja kohustustevaba päev. Mitte kuskile ei pidanud minema ja mitte midag ei pidanud tegema. Kui oleks tahtnud, oleks võinud terve päeva pidžaamas ringi patseerida! Mõnuuus!

2. Pidžaamadesse ei jäänud vaid läksime õue ja seltsiks jalutama tuli sõbranna enda pisikese preiliga. Veel mõnusam 🙂

3. Mõni aeg tagasi jõudsin järeldusele, et meie koju peab saama kirjutuslaud. Mul on lapsest sisse juurdunud harjumus laua taga õppida ja ma tõeliselt jälestan sellist põlve otsas nokitsemist. Diivani peal küürutades ma kohe tunnen, kuidas selga tekib pinge ja põrandal olles surevad mul jalad ära jne.. ühesõnaga ei teki sellist õiget tunnet! Teadsin, et meil maal seisab kasutuna üks mõnusalt vana ja massiivne kirjutuslaud ja selle ma endale ka kauplesin. Boonusena lubas isa sellelt vana värvi maha kratsida ja uue näo anda 🙂

3/7

1.Mul on sellises toredas aines nagu “Hariduskorraldus” tarvis teha pisike praktika. Täna oli see tore päev, mil sain kokkuleppele vastava institutsiooniga ning leidsin endale ka juhendaja, keda ka varasemast ajast tunnen, hehe. Rõõm, et inimesed viitsivad enda tähtsate ja tihedate tööülesannete vahele võtta praktikandi, kellega enda teadmisi jagada ja keda harida 🙂

2. Ardi ema tõi meile maalt täna suure-suure kotitäie moona: porgandeid, kõrvitsat, õunu, kartulit, oma kanade mune ja fileed.. nonom.. vist ei ole tarvis mainida, et vabapidamisel elanud kanade munad on rõõmsad ja kollased ja liha ka hoopis teise maitsega 🙂

3. Üdini armas, üdini siiras.Kommentaarid oleks üleliigsed:

2/7

Tänase päeva tänu:

1. Täna toimus Maarja Küla “Kuula, palun” kontsert Tartus ja ma olen südamest ja siiralt tänulik kõikidele neile inimestele, kes võtsid vaevaks pilet osta ning seeläbi panustada erivajadustega inimeste elujärje parandamisse. Nii suur rõõm on, et neid inimesi oli nõnda palju, et saalis ei olnud mitte ühtegi vaba kohta:) Seda kaunist sündmust ei saaks toimuda, kui poleks andkaid lauljaid ja laulvaid näitlejaid, kes ainult “aitäh”´i eest tulevad ja lasevad teistel enda talendist rõõmu tunda.

2. Käisin täna lõunat söömas enda töökaaslasega, keda julgen ka sõbraks nimetada. Me saime hästi lähedasteks, sest meie tööülesanded olid väga tihedalt seotud. Koos käisime lehmafarmides karjaku tööülesandeid analüüsimas, koos käisime varjupaigas koos vabatahtlikega koeri jalutamas ja kasse paitamas, koos käisime sepa juures sepatööd õppimas ja vanadekodus eakatele raamatuid lugemas.. jnejnejne. Sellised kogemused seovad lihtsalt ühte!Kuna tema on minust hulga vanem, haritum ja oluliselt targem, siis naudin täiega võimalust targematelt ja kogenumatelt õppida. Õppida töö tegemist, õppida elu.

3. Samal ajal kui mina linnas lõunatasin, käisid Ardil ja Arminil külas meie sõbrad ja sõbranna. Mängisid siin poisiga ja olid neile muidu lõbusateks seltsilisteks. No nii tore on, et meid ei ole kuskilt peale lapse saamist välja arvatud ega ära unustatud. Pigem just vastupidi – Armin on nii nii hoitud ja armastatud laps meie sõbrakeste poolt :´)!

Tänulikkuse projekt: 1/7

Üldiselt ma ei ole igasugu challengite ega tagide aktiivne kasutaja, aga praegusel hetkel levib facebookis kulutulena selline vahva asi nagu tänulikkuse projekt. Tänasel kaunil päeval esitas Kati ka mulle selle väljakutse ning eriti ebaviiskas tundus olevat siis kutsele vastamata jätta :P. Kindel on aga see, et facebookis ma seda tegema ega jagama ei hakka, olgu see hoopis põhjuseks unarusse jäetud blogi kasutada 🙂

Asja mõte on siis selles, et 7 päeva järjest tuleb üles kirjutada kolm asja, mille eest oled tänulik. Eesmärgiga siis endale ja teistele meelde tuletada kui palju on maailmas ja siinsamas meie ümber ja sees ja kõrval head ja ilusat. Orginaalis tuleks iga päev kutse esitada veel kahele inimesele, kes seda teha võiks, aga selle osa ma jätan samuti välja. Igaüks, kes tunneb, et tahab, see andku minna!

Kui mõte läheb tänulikkusele, siis mul tuleb ka esimese hooga pähe ikka pere, kodu, ilusad hinged mu ümber, hea tervis jmt, aga siiski otsustan ma ülesandele läheneda sedasi, et kirjutan üles need kolm toredat inimest, asja, tegu, hetke, mis mind just sel konkreetsel päeva rõõmsaks tegid ja tänutunnet tundma panid. Kuna minu elu keskmeks vaieldamatult on Ardi ja poeg, siis ilmselgelt nemad hakkavad siin korduma, aga nii siis olgu!

1. Kuna praegu on sess, siis viimane aeg olen väga hiliste öötundideni tegelenud kooliasjadega ning uneaega on ikka hästi napiks jäänud. Tänasel kaunil laupäevahommikul aga hiilis Ardi koos poisiga teise tuppa ja lasi mul magada nii kaua kuni süda lustis, hoolimata asjaolust, et tema ärkab ju igal hommikul tööle minekuks kuke ja koiduga:P Igastahes oli mul ärgates päris uue inimese tunne kohe ja selle eest olen absoluutselt tänulik.

2. Täna oli koolipäev ja selle eest, et mul on võimalik kooli minna ja seal olla olen ma ka hästi tänulik. Eelkõige Arminile, kes on nii armas ja nii tubli ja nii hea laps ja üldse ei mossita kui mind pool päeva läheduses ei ole. Teiseks Ardile, kes ei näe lapsega üks-ühele olemises mingit küsimust. Selge see, et Ardi ei ole ju mingi palgatud lapsehoidja vaid lapse isa ja minu meelest nii peakski olema, et isa oskab ja tahab! oma lapsega aega veeta, ka siis, kui ema läheduses ei ole. Kurb on kui meesterahval tuleb peale surma äärele viiv suitsunälg just siis kui tarvis mähet vahetada või kui isa on naise eemal olekul täiesti šoki äärel, sest ei tea mida ja kui palju lapsele süüa anda, kuna ja kuidas tuttu panna jnejne. Mul on siiralt hea meel, et ma ei pea kodust eemale olles muretsema (kuigi nats ikka muretsen, või pigem tunnen huvi ja kadedust selle üle, mida toredat nemad siin kodus olles korda saadavad:P) et kas laps on hoitud-kaitstud.

3. Kuigi mulle üldjoontes meeldib väga süüa teha ja tegelikult on mul ka lihtsalt endal hästi hea tunne kui Ardi töölt koju jõudes on teda korralik soe toit ootamas, siis täna koolist koju jõudes viis Ardi meid hoopis õue sööma, et keegi ei peaks pliidi ääres passima ja saaks selle asemel hoopis mõnusalt perega aega veeta. Nii väike asi, aga väikestest asjadest saavadki alguse kõik suured asjad ja suured tunded! 🙂